Tule eile meile

Lea Jaanimaa

Tavapäratult kena välimusega maatüdruk Bärbel, keda külarahvas kutsub Elliks, pakatab trotsist maaelu vastu. Ärahellitatud, isata kasvanud neiu on võtnud vaenuliku hoiaku kõigi vastu, kellega ta kokku puutub. Tema päevad mööduvad intriige ja salakavalaid plaane sepitsedes ja neid ka täide viies. Kõige lihtsam ja nauditavam on tal manipuleerida naabrist eakaaslase Annaga, kes siiralt usub nendevahelisse sõprusesse. Pärast keskkooli lõpetamist lööb raamatu kangelane sümboolselt jalaga lahti pealinna väravad: „Tere, siit tulen mina!“ Elu täiskasvanute maailmas osutub siiski keerulisemaks, kui maal kasvanud neiu seda ette oli kujutanud. Ülbe, valeliku ja vaenulikuna hüppab ta pea ees vette tundmatus kohas – kalgis südames ruumi vaid väga väheste jaoks. Isa ja iseennast otsides on ta aga kaotamas kõike… Lea Jaanimaa debüütromaan “Tagurpidi valed” ilmus Varrakult 2011. aasta sügisel.

Lea Jaanimaa

Tule eile meile

1

Põlluserva kuhjatud kõrgel raudkivihunnikul istus tütarlaps ja kõlgutas hoogsalt jalgu. Igavuse peletamiseks vedas ta küüneservaga oma päevitunud sihvakatele säärtele valgeid triipe. Ta oli väga pahas tujus. Miks just temal pidi nii igav olema, igavamast igavam? Aeg-ajalt upitas ta end oma lemmikkivi otsas püsti ning kätt päikese ette varjuks seades vaatas ringi. Hea seegi, et need kivid olid siia veetud. Ilmselt põldude võsast puhastamise ja kuivendamise käigus. Lõõmav päike oli need soojaks kütnud ja neil oli täitsa mõnus istuda, siin ei olnud ka putukaid kiusamas, rohu peal poleks neist pääsu olnud. Päike oli juba kesktaevas, ega lõunani polnudki palju jäänud. Uuesti kihvatas temas viha. Kes küll mõtles välja need pikad suhkrupeedivaod, mida siin kõplaga kraapimas tuli käia? Turul ja poes ju peete virnas, miks peab inimesi niimoodi piinama? Kusagilt oli ta kuulnud, et neid söödetakse loomadele – no takka targemaks, las siis need lojused ise künnavad oma sarvedega siit umbrohu minema. Veel parem oleks, kui nad sööksid ära kogu maltsa, siis oleks peedil ruumi ja valgust kasvada. Aga nii see kahjuks polnud ja ega elajas suudagi vahet teha, mida süüa nüüd ja mida hoida kevadeks. See, et elajad seda ei suuda, ajas jube vihaseks. Vihaseks ajas seegi, et need vaod olid tema meelest kohutavalt pikad. Hea, et põlluäär oli päikesekuumuses nii kõvaks kuivanud, et õigete liblede eraldamine valedest võttis tükk aega. Nii olid kõplajad, kes iga päev ametis, talle kauem seltsiks. Vao lõppu jõudmine võttis palju aega ja sealtki hoovõtt nõudis pingutust, sest ka otstes oli maapind paakunud. See ajas omakorda hinge täis. Tüdruk tõusis taas püsti ja ta silmad lõid särama. Eemalt paistsid väikesed täpid. Enam ei pea kaua kannatama. Varsti on seltskond kohal. Ajaviiteks tuhnis ta kaasavõetud riidest kotis. Tal oli vedanud, et temal ei olnud vaja siin orjata, sest ta oli koolis suvetööle jäetud ja pidi käima õpetajale näitamas matemaatikaülesannete lahendusi. Ka täna olid selles kotis kaustik, raamat ja pastakas ootamas. „Hurraa, homme lähen jälle kooli, kuulete, seapeedid!” hõikas ta ja tuju paranes kohe. Ta tegi näpu süljega märjaks ja silus triibud jalgadel tasaseks. Varsti on kõplajad kohal ja tema saab ka lõpuks koju. Siis aga meenus talle, et on ju alles lõuna ja korra käiakse veel põllu teises servas ära – seega ei pääse ta niipeagi. „Liigutage ometigi kiiremini!”

NutuvГµru kiskus Гјmber suu, aga ta pidi vapper olema.

Päike lõõskas ja muld lõhnas ning tüdrukule tundus korraks, et maaelul pole vigagi. Muidugi oleks ta meelsamini linnas elanud, aga sellest ei maksnud unistadagi. Tema käest ei küsinud keegi. Ükski rakk temas ei tahtnud leppida sellega, et just tema saatus oli potsatada kolkakülla. Päris kolgas see siiski polnud, sest maakonnalinnani oli vaid paarkümmend kilomeetrit ja nende kodugi asus tiheda liiklusega maanteest kiviviske kaugusel. Ta elas seal algul koos ema ja vanaemaga, peale vanaema matuseid ainult emaga. Isa tal polnudki.