Doktor Proktor ja suur kullarööv

Jo NesbГё

Sarja neljandas raamatus sõidavad doktor Proktor, Bulle ja Lise Londonisse, sest kuningas ja isamaa vajavad taas nende abi. Üks Londoni bandiidijõuk on röövinud kogu Norra Panga kullavaru. Kulla tagasisaamiseks on vaja sisse imbuda kurikuulsasse vendade Crunchide jõuku, keda juhib hirmuäratav mamma Crunch ja kelle ees väriseb kogu London, kaasa arvatud Scotland Yard. Ülesanne osutub raskemaks, kui kolmik on arvanud. Edu saavutamiseks tuleb muu hulgas maskeeruda detektiiviks, vanaks daamiks ja beebiks, süüa Birminghami pudingit, murda sisse täiesti sissemurdmiskindlasse panka, õpetada vendadele Crunchidele nukipokkeri rahvusvahelisi reegleid ja mängida jalgpalli maailma kõige kallima jalgpalluri Ibranaldovezi vastu. Loomulikult nõuab see kõik julgust, kavalust ja doktor Proktori uute leiutiste nutikat kasutamist. 224 lk

Jo NesbГё

Doktor Proktor ja suur kullarööv

Esimene peatГјkk

Mitte just kõige suurem kullarööv

Oslos on öö ja vaikse magava linna peale sajab vihma. Või kas linn nii väga magabki? Üks vihmapiisk kukub Oslo raekoja tornikella sihverplaadile, klammerdub viivuks pikema kellaseieri otsa külge, enne kui lahti laseb ja kakskümmend korrust allapoole sajab. Piisk tabab asfalti märja plaksatusega ja voolab koos teiste vihmapiiskadega mööda trammirööpaid. Kui me sellele piisale öises Oslos kanalisatsioonikaevu poole järgneme, kuuleme vaikuses õrna heli. See valjeneb, kui veepiisk läbi kanalisatsioonikaevu augu kukub ja alla Oslo kanalisatsioonisüsteemi langeb, kus pimedus on veel läbitungimatum. Ja me voolame koos vihmapiisaga mustas haisvas kloaagivees mööda torusid, millest mõned on väikesed ja kitsad, teised aga nii suured, et seal saaks püsti seista. Torud jooksevad maa sees risti-põiki selle üsnagi tagasihoidliku väikese suurlinna all, mis on Norra pealinn. Ja heli valjeneb, mida sügavamale see soolestik meid Oslo sisikonda juhatab. See ei ole sugugi meeldiv heli, vaid meenutab hoopis hambaarsti. See kõlab nagu puur, mis tungib läbi hambaemaili, igemete ja tundlike närvikanalite. Ühel hetkel põristab ta madalalt, teisel aga huilgab kõrgelt, olenevalt sellest, mida ta oma keerleva teemantkõva peaga purustab.

Aga heakene küll; see ei ole vähemalt anakondamao meetripikkuse keele sisin, poole tonni raskuste kägistamismusklite pingutamise krigin või kõrvulukustav laksatus, kui ujumisrõngasuurused lõuad ohvri ümber kinni lajatavad. Ma lihtsalt mainin seda, sest käivad kuulujutud, et siin all üks selline madu elutseb, ja kuna vasakut kätt pimeduses hiilgavad kollased roomajasilmad. Seega, kui sa juba kahetsed, et kaasa tulid, on sul nüüd võimalus jalga lasta. Pane lihtsalt raamat vaikselt kinni, hiili toast välja või roni teki alla ja unusta, et sa üldse kunagi kuulsid Oslo kloaagist, hambaarsti puurist ja madudest, kes söövad võimsaid vesirotte, keskmise suurusega lapsi ja vahel ka väikest kasvu täiskasvanuid, kui nood liiga karvased ega habetunud pole.

Siis adjöö ja ela hästi. Ja pane uks enda järel kinni.

No nii. NГјГјd tagasi meie juurde.

Me ujume edasi mööda räpast jõge linna mustava südame poole. Nüüd on heli kasvanud mürinaks ja me näeme valgust, aga saame aru, et tegemist pole ei paradiisi ega ka põrguliku hambaarstiga, vaid hoopis millegi muuga.

Meie ees seisab mГјrisev ratastega masin. Selle kГјljest sirutub terasest vars auku, mis on kloaagitoru lakke puuritud.

„We are almost there, lads!” hüüab suurim kolmest mehest, kes masina ümber seisavad ja taskulambiga laeauku valgustavad. Neil on jalas ühesugused mustad nahksaapad ja üles keeratud säärte ja traksidega teksapüksid ja seljas valged T-särgid. Kõige suuremal mehel on lisaks peas veel kõvakübar. Aga just sellel hetkel võtab ta kübara peast ja pühib higi, nii et me näeme, et neil kõigil on siledaks aetud pead ja võimsate kokkukasvanud kulmude kohale laubale tätoveeritud üks täht.

Kostab väike paugatus ja järsku kiunub puur nagu ärahellitatud jõmpsikas.

„We are in,” põristab