Kaelkirjaku kael
Judith Schalansky
Kohanemine on määrav, teab Inge Lohmark. Lõpuks on ta ju üle kolmekümne aasta bioloogiat õpetanud. See, et kool pannakse nelja aasta pärast kinni, on paratamatus – Ees-Pommeri ääremaa hääbuvas maakonnalinnas ei ole piisavalt lapsi. Bioloogiaõpetaja asub võitlema loodusseaduste järgimise eest, küünitab kaela kättesaamatute viljade järele ning taganeb viimaks usust Darwinisse. Kogu loo toimumispaik on üks selle maailma hullumeelsemaid asutusi: kool. Judith Schalansky sündis 1980. aastal Greifswaldis, on õppinud kunstiajalugu ja kommunikatsioonidisaini. Tema kirjanduslik debüüt, madruseromaan „Blau steht dir nicht“ („Sinine ei sobi sulle“) ilmus 2008. aastal. Raamatu eest „Atlas der ablegenen Inseln“ („Kõrvaliste saarte atlas“) sai ta 2010. aastal raamatukunsti fondi 1. auhinna. Ta elab Berliinis vabakutselise kirjanikuna.
Judith Schalansky
Kaelkirjaku kael
Г–KOSГњSTEEMID
„Istuge,” ütles Inge Lohmark, ja klass istus. Ta ütles: „Tehke raamat lahti leheküljelt seitse”, ja nad tegid raamatu lahti leheküljelt seitse, ning seejärel alustasid nad ökosüsteemide, sõltuvuste ja liikide vastastikuste suhetega, elusolendite ja nende keskkonna vaheliste suhetega, koosluse ja ruumi vaheliste mõjustikega. Segametsa toiduvõrgustikust jõudsid nad aasa toiduahelani, jõgedest järvedeni ning viimaks kõrbe ja mõõnarannani.
„Näete, ükski loom ega inimene ei saa eksisteerida päris üksinda. Elusolendite vahel valitseb konkurents. Ja mõnikord ka midagi koostöösarnast. Aga see on pigem harv nähtus. Kooselu tähtsaimad vormid on konkurents ning rööv- ja saakorganismide suhted.”
Inge Lohmark tõmbas tahvlil nooli sammalde, samblike ja seente juurest vihmaussideni ja põderpõrnikateni, siilide ja karihiirteni, siis rasvatihase, metskitse ja kanakullini, ning lõpuks viimase noole hundini, ja nii tekkis järk-järgult püramiid, mille tipus kükitas inimene koos paari röövloomaga.
„Fakt on see, et ükski loom ei söö kotkaid ega lõvisid.” Ta astus sammu tagasi, et silmitseda hoogsat kriidijoonistust. Mõjunooltest koosnev skeem ühendas tootjaid esimese ja teise järgu tarbijatega, loojaid esmaste, teiseste ja kolmandaste tarbijatega ning vältimatute pisikeste lagundajatega, kes kõik olid omavahel seotud hingamise, soojuskao ja kasvava biomassi kaudu. Looduses oli kõigel oma koht, ja kui mitte just igal elusolendil, siis igal liigil oli oma otstarve: süüa või saada ära söödud. See oli imeline.
„Joonistage see oma vihikusse.” Toimiti tema sõnade järgi. Aasta algas nüüd. Juunirahutus oli lõpuks möödas, see hauduva kuumuse ja paljaste õlavarte aeg. Päike säras läbi klaasiderea ning muutis klassiruumi kasvuhooneks. Paljaks pöetud kukaldes idanes suveootus. Ainuüksi väljavaade, et päevi saab kasutult raisku lasta, röövis lastelt igasuguse keskendumisvõime. Punaste silmade, rasvase naha ja higise vabadusihaga vedelesid nad toolidel ning unistasid vaheajast. Ühed muutusid kärsituks ja vastutusvõimetuks. Teised teesklesid lähenevate tunnistuste tõttu truualamlikkust ja pistsid oma bioloogiatestid õpetajapuldile, nii nagu kassid toovad tabatud hiired elutoavaibale. Ainult selleks, et küsida järgmises tunnis hinnet, välkuv taskuarvuti käes, lootuses oma keskmise hinde paranemisele kolme komakoha võrra.
Ent Inge Lohmark ei kuulunud õpetajate hulka, kes kooliaasta lõpul paindusid vaid selle tõttu, et nende vastane on peatselt kadunud. Tal ei olnud hirmu, et libiseb niimoodi täiesti üksijäetuna mõttetusse. Mõnd kolleegi tabas suvevaheaja liginedes lausa hell järeleandlikkus. Nende tund muutus õõnsaks ühisteatriks. Mõtlik pilk siin, patsutus seal, pea reipalt püsti, armetu filmivaatamine. Heade hinnete inflatsioon, riigireetmine hindele „väga hea”. Ja eriti see aastahinnete ümardamise halb harjumus, et paar lootusetut juhtumit järgmisse klassi venitada. Nagu aitaks see kedagi. Kolleegid lihtsalt ei mõistnud, et kahjustasid õpilastele järele andes vaid oma tervist. Õpi