Omal häälel

Toomas Hendrik Ilves

Kuigi käesolevas raamatus räägitakse ka president Toomas Hendrik Ilvese elust ja tõekspidamistest, ei ole tegemist eluloo- ega mälestusteraamatuga. Iivi Anna Masso poolt kirja pandud kõneluste eesmärk on tutvustada ja avada lugejale Ilvese mõtlemist võimalikult mõistetavas vormis. Raamat esitleb Ilvest kui riigimeest ja mõtlejat, aga ka kui inimest ja huvitava taustaga eestlast. Seetõttu räägitakse nii Rootsis kui USA-s möödunud aastatest, tööst Raadio Vaba Euroopas, Eestisse naasmisest, arutatakse Eesti praeguse hetke sõlmprobleemide ja tulevikuväljavaadete üle. Tekst on varem ilmunud sarnasel kujul soomekeelses raamatus "Omalla äänellä", mis avaldati 2011. aasta sügisel. Raamat sisaldab nii erakogust kui pressilt pärinevaid fotosid.

Toomas Hendrik Ilves

Omal häälel

SAATEKS

VГ•IMU JA VAIMU VAHEL

Mõtlemise ja poliitika, vaatlemise ja tegutsemise vahelist olemuslikku lõhet on analüüsitud juba antiikajal. Kreeka filosoofid Sokratese ja Platoni päevilt pidasid filosoofi kui vaatleja elu kõrgemaks teiste inimeste ja igapäevaste argimurede keskel sebivate poliitikute omast. Et mõelda, mõista ja olevale hinnangut anda ning et näha pindmiste, argiste ilmingute tagant asjade sügavamat mõtet, tuli katkestada päevatoimetused ja astuda argireaalsusest kõrvale, sellest kõrgemale. Aristoteles rõhutas, et mõtlemiseks on hädavajalik Schole¯ – sõna, millest pärineb paljudes tänapäeva keeltes olev sõna „kool”, kuid mis esialgu tähendas jõudeolekut või tegevusetust (millele, huvitaval kombel, on raske leida tänapäeva keeltes negatiivse kõlata sünonüümi).

Mõtleja ja poliitiku rollide vaheline vastuolu ei ole siis pelgalt „võimu ja vaimu”, jõumonopolide haldajate ning vabade hingede vaheline vastuolu, vaid sisemine ja strukturaalne vastuolu, mis on tingitud sellest, et mõistmiseks ja mõtestamiseks tuleb hetkesündmustest sammuke eemalduda, tegutsemiseks ja otsustamiseks on aga vaja olla neis sees. Mõtlemine nõuab üksiolekut, poliitikategemine koostööd teistega.

Sellest hoolimata on läbi aegade leidunud loovaid mõtlejaid, kes pole nõustunud siinse maailma sündmuste keerisest kõrvale jääma. Kui kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles pidasid piisavaks vaid visandada hea ühiskonna mudeleid (ja needki olid mõne hilisema kommentaatori arvates mõeldud vaid naljakaks vahepalaks tõsise filosoofia seas), siis rooma mõtleja ja riigimees Cicero, trotsides oma kaasaegsete soovitusi, ei nõustunud poliitikast kõrvale jääma, vaid pidas koguni riigi teenimist kõrgeimaks hüveks.

Kaasaegset Euroopat vaadeldes selgub, et poliitikuist mõtlejaid (või mõtlejaist poliitikuid) leidub pigem mandri palju kannatanud ja senini kehvemaks peetud idaosas kui etableerunuma demokraatiaga Läänes. Eesti president Toomas Hendrik Ilves jätkab teed, millel on kõndinud Václav Havel, János Kis, Adam Michnik ja Lennart Meri. Ta teeb ka poliitika tipus olles mõttetööd, mis kuulub pigem vita contemplativa kui aktiivse poliitika valdkonda, suundudes hetkel aktuaalsete probleemide juurest ikka ja jälle sügavamate arutluste juurde sellest, kes me oleme, kuhu me kuulume ja kuhu oleme teel – oli taustateemaks kultuur, kirjandus või filosoofia, rahvusküsimus või maailmapoliitika.

Eesti avalikkuse ette on Eesti presidendi mõtted jõudnud vahelduva eduga, enamasti meedia vahendusel ja seetõttu tihti lihtsustatuina ja õhendatuina. Kuid president Ilvese esseedest on eesti keeles avaldatud ka kaks raamatut: „Eesti jõudmine” (2006) ja äsja ilmunud „Suurem Eesti” (2011). Presidendi mõtlemisest sügavamalt huvitatud lugejal tasub kahtlemata nendesse kirjatöödesse süüvida, kui ta seda juba teinud ei ole.

Käesolev intervjuusari annab pisut kergema ülevaate presidendi mõtetest ning tutvustab samas nende taustu ja veidi ka Ilvese rännakut pagulusest presidenditoolini. Intervjuud sündisid koostöös Soome suurima kirjastuse WSOYga ja need on tehtud presidendi 2011. aasta süg