Supilinna poisid

Olev Remsu

Kirjaniku autobiograafiline mälestusromaan räägib 1950. aastate Supilinna poiste seiklusrikkast elust, mis täitis ohtlikke argipäevi, kambahierarhiast ja anarhismist, pättidest ja poeetidest, sõprusest armastusest ja ihast – nii nagu seda nägid ja tundsid varateismelised poisid. Autor pole unustanud poisikest endas, sestap tunneb lugejagi tuult kõrvus vihisemas.

Olev Remsu

Supilinna poisid

ESIMEST KORDA MERE ÄÄRES

KAKS PIKKA JA KOLM LГњHIKEST

KES SEE vilistab Гµues akna taga? VГµi on see uni?

Kolla Г¤rkas, avas Гјhe silma ja kuulatas.

Kaks pikka ja kolm lühikest. Kolla avas teise silma. Päike paistis toaseinale, mille vastu poiss harilikult pinksipalli toksis.

Mõnus on ärgata päikest täis toas.

Kolla oli üksi, empsel tegi oma aednikutööd ja isa juhtis vedurit.

Jällegi. Kaks pikka ja kolm lühikest, sõrmed suus.

See oli Harts! See oli kindla peale ületänavanaaber Harald, kes elas murruga majas, nimelt Marja 7/9-s, ning oli Kollale õpetanud sõrmed suus vilistamist.

Seda võib teha kahte moodi. Ühtede sõrmede ja kahtede sõrmedega. Oleneb, kas sa pistad suhu ainult mõlema käe sirged nimetissõrmed või mõlema käe sirged nimetissõrmed ja keskmised sõrmed korraga. Kahtede sõrmedega tuli kõvem vile. Oli ka kolmas viis – ühe käe konksus pöidla ja nimetissõrmega, kuid seda nippi Kolla selgeks ei saanud. Keelt ei tulnud üles kõverdada, vaid hoopis alla ning Kollal tuli välja sisin-susin nagu isa veduril, kui selle rattad algul tühjalt rööpail pöörlesid.

Ohhoo, ainult kaks pikka. Mida see tähendab?

„Mis asja sa siin vilistad? Kas sa saad siit minema!” pragas perenaine.

Proua perenaine elas allkorrusel, tal oli kolm tuba ja ta pidas hoovis puukuuris siga, kelle nimi oli alati Peeter. Perenaist kutsuti ka vanaprouaks, kuna tal oli tütar Ellen, kelle kohta öeldi noorproua. Keegi majaelanikest ei tohtinud oma kartulikoori visata solgiauku, kogu toidumusser tuli anda Peetrile. Perenaine jälle laskis Peetri jõuludeks ära tappa ning müüs siis majaelanikele odavat vennaliha. Enne veel, kui üks Peeter Peetruse juurde saadeti, röhkis kuuris pisike Petruška, põrsas, keda kõik armastasid.

Kõik majaelanikud said liha odavamalt kui turul, kus kõik oli kole kallis. Poes oleks olnud odav, aga seal polnud raasugi. Tapjatele anti käntsakas hoopis ilma.

Peetrile suskas noa kõrri Haraldi isa Harald, kes elas üle tänava, oli miilits ja kelle kohta kõik ütlesid – igavene supilontrus.

Jõulud, siga ja müümine olid keelatud! Kellelegi ei tohtinud rääkida, et inimesed jõule peavad, et perenaine jõululiha müüb.

Jõulud ja müümise keelas ära partei, Peetrit ei lubanud oma määrusega pidada täitevkomitee, sest linnas ei tohtinud kellelgi olla loomi. Aga kanad patseerisid Supilinnas ringi avalikumalt, kuna need olid linnud, ja käinud pidajate arvates määruse alla. Supilontruse arvates aga küll, tema nõudis kanade eest oma.

Ega perenainegi olnudki enam perenaine, maja oli natsitud, riik oli selle endale vГµtnud.

Maja number 6, ülejärgmine, kui mäe poole minna, oli tegelikult ruutmeetrite poolest suuremgi kui nende number 10, kuid natsimata, ja see lõi perenaise harja helepunaseks.

Ennäe raibet, milline sohk! Maksid, masuurikad, kellele vaja, sisistas vanaproua alati, kui sellest juttu tuli.

Majavalitsus tahtis neli korda vähem üüri, kui perenaine oli enne natsimist võtnud, ja siin oli jälle üks keeld – perenaisele ei tohtinud öelda, et Kolla emale ja teistele üürilistele meeldib olla majavalitsuse all. Selle oli ema raudselt ära keelanud, isa jälle õpetas, et inimene ei tohi valetada. Empsel käskis perenaist prouaks kutsuda ning talle alati öelda, et vanasti oli parem, kuna siis olid maja, hoov ja tänavaesine ilusti viksid ja viisakad, nüüd, majavalitsuse ajal, on kõik segi nagu seapesa. Keegi ei puista talvel trotuaarile liiva, keegi ei pühi sügisel langenud lehti kokku, keegi ei remondi maju! Isegi