Valik
Aigi Vahing
Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – mitte nii, et kaob ja läinud ongi, vaid tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb… ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ja aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast, aga ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema? Aigi Vahingu esikromaan Valik räägib paranemisest. Paranemisprotsessi mõõnadest ja tõusudest, saavutustest ja tagasilangustest. Valik ei anna vastuseid, esitab aga terve rea küsimusi, ning ärgitab lugejat küsima ka endalt: on´s elu piinadega hädavajalik või saab teistmoodi ka? See on nagu viitsütikuga pomm, ütleb kirjastaja Tiina Ristimets. Plahvatusohtlikult aus ja imetlusväärselt julge teos paranemisprotsessist. Aigi Vahingult on ilmunud terve rida kolumne, intervjuusid, reportaaze, esseesid (1996-2009) erinevais Eesti väljaannetes. Valik on autori esikromaan ning räägib puhastumisest. Vahing on New Yorgi välispressikeskuse liige ning töötab hetkel vabakutselise ajakirjanikuna ja varikirjutajana. Autor elab Brooklynis, New Yorgis.
“Tulla võib hetk
mil Гјhegi reata
sa teatad.
Siis teata”.
В В В В Juhan Viiding
    “Tänan ja palun”, 1983
Keegi nutab täna. Väga tahaks pead pöörata, kuid hoian silmad kinni. Võib-olla tõesti teises ajas, teises kohas mindi oma pisaratega kirikutest lohutust otsima, kuid kes tuleb täna, 2009. aasta kevade teisel või kolmandal päeval Manhattani kesklinna kirikusse, niimoodi halama? Naise nuuksetest on saanud ulg.
Istun küünlamere vastas. Leegid liiguvad laugudel. Lootsin, et kirikus on veidi kindlam, õdusam mediteerida kui mõnes kohvikus, suuremas, kus võib samuti silmad sulgeda ilma et keegi tuleks midagi küsima – ümberkaudne liikumine mantraga mediteerimist ei sega. „Hingeravi”, lugesin mediteerimise kohta ühe raamatu kaane pealt – nüüd mediteeringi – religioosselt – juba kolm aastat.
Kui Manhattanilt otse koju Brookylinisse lähen, mediteerin metroorongis – akendest ning ustest ei näe niikuinii muud kui ainult musta tühjust mööda libisemas; võib vaadata ka iseennast, omaenda nägu viirastumas klaasi peal või teisi reisijaid – kõõritada nende raamatuisse, olgugi et selle eest saab kohe karistada. „Ma näen, et sa mind vaatad,” ütlevad siis nende kehad.
Neis rongides, mis ühendavad omavahel New Yorgi linnaosi – Bronxi, Brooklynit, Manhattanit ja Queensi – ollakse omaette, justkui üksinda, tegelemas iseendaga. Seda ka praami peal, mis ühendab New Yorgi viiendat osa – Staten Islandit linnaga – Manhattaniga.
Koduuksest Times Square’ini saan 40 minutiga, sealt edasi lähen jala. Päeva esimese poole veedan välispressikeskuses – teen seal tõlketöid ning kirjutan nende jaoks, kel pole selleks ise aega. Olen kirjutaja ghost – shadow – teiste vari. Kodus ma kirjutada ei saa, sest kardan omaenda varje seinal, nii sõidutan end meelsasti linna, olgugi et rongid on hommikuti rahvast täis.
Vahel kirjutan ka lugusid ajalehtedele, ajakirjadele, teen mõningaid raadiosaateid Eestisse, kuid sellega ei elataks ma ennast ära. Pressi tarvis töötamine õigustab aga välisajakirjaniku staatust – viisat, millega saan loa siin linnas elada.
New Yorgis üldiselt kedagi ilma põhjuseta ei segata, see linn on tõeline oaas neile, kes ihaldavad rahulejätmist. Igal pool on võimalik silmad sulgeda ning paarkümmend minutit ära istuda ilma et keegi kõnetaks. Olgugi et mediteerimise eesmärk pole näha nägemusi, vaid vaigistuda, ka pildiliselt, nägin ometi kord talvel, kodus mediteerides, just pilti. Valge uks avanes mu ees ning ukse vahelt paistis riba aeda, mida olen püüdnud leida nii sünnikodu heinamaadelt, Pacific Coast Highway äärest, kui ka siitsamast, Manhattani linnaplaneeringu tühjadelt aladelt, ükskõik kui väikestelt.
Seal aias seisis üks naine. Nägin ainult te