Verikambi

Reeli Reinaus

Neli keskkooliõpilast – Kirke, Joonas, Gustav ja Elina –eksivad metsas matkates ära ja on sunnitud veetma öö mahajäetud veskis. Kuihommik koidab, on kõigil hea meel sellest kõhedust tekitavast kohastpääseda, ent miski pole enam endine. Joonas on võtnud veskist salaja kaasavana fotoalbumi ja sealt leitud pilt tundmatust tüdrukust põhjustab temashirmu, mida ta seletada ei suuda. Kirket haaravad tahtmatud kirjutamishood jatal on tunne, nagu kõneleks tema kaudu keegi teine. Ainsana näib veskist jaseal toimuvast midagi teadvat Gustav, kuid temal on omad saladused, mida takiivalt varjab. Olukord võtab veelgi õudustäratavama pöörde siis, kuiveskisse sattunud noor muusik kirjutab sellise hittloo, mis kohe kõigile mällusööbib, ent tasahilju kuulajatelt mõistuse röövib. Mingid vanad ja vaevatudjõud on üles äratatud ning ihuvad kättemaksu selle eest, mis saadeti kordaaastasadu tagasi. Keegi peab ebaõigluse eest maksma, aga kes?Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud peamiselt laste- ja noorteraamatuid ningavaldanud kaks luulekogu. Et autor on õppinud nii teoloogiat kui ka folkloori,käsitleb ta oma teostes sageli eesti rahvaluule ja -usundiga seotud nähtusi.Kirjastuselt Varrak on varem ilmunud Reeli Reinausi romaanid „Kliinilisedvaled”, „Praktiline nõiakunst” ja „Deemoni märk”.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

В© Tekst. Reeli Reinaus, 2016

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug

Kaane kujundanud Liis Karu

ISBN 978-9985-3-3573-4

ISBN 978-9985-3-3657-1 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2016

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda Printon AS

1. peatГјkk

Hämardus. Valgus, mis varem läbi puuvõrade paistis, oli veel vaid vaevu aimatav ning mets tundus seetõttu veelgi tihedam ja süngem.

Nad ei olnud ikka veel metsast välja saanud. Tegelikult polnud nad isegi veel õiget rada leidnud. Ja Kirkel oli tunne, et nad ei leiagi. Ta märkas, et Joonas, kes oli siiani üpris muretult käitunud, hakkas juba veidi närviliseks muutuma. Võõrad poleks sellest aru saanud, aga Kirke teadis, et kui Joonas närib huuli, siis on ta sisemiselt pinges. Tüdruk järeldas, et küllap polnud ka Joonasel vähimatki aimu, kuskohas nad asusid.

Neil kellelgi ei olnud, kuid millegipärast olid kõik lootnud, et just Joonas oskab neid metsast välja juhatada. Ja Joonas andis ka praegu endast parima – ta rühkis kõige ees hoogsalt läbi tihedate okste ja põõsaste ning jalge külge kinni jääda ähvardava alustaimestiku.

Kirke vaatas uuesti oma telefoni, kuigi tal ei olnud sellesse enam põrmugi usku. Juba kolm-neli tundi polnud kellelgi neist levi olnud. Ilmselt olid nad siis juba päris ammu õigelt teelt kõrvale kaldunud. Loomulikult ei olnud ka praegu midagi muutunud, Kirke telefon oli endiselt levist väljas.

„Meil pole isegi taskulampe, kui päris pimedaks peaks minema,” ütles Elina, kes siiani oli ainult vaikides edasi sammunud.

„Mu telefonil on,” kohmas Joonas. „Midagigi tast kasu.”

„Me oleme ju piisavalt kaua ühes suunas läinud, kas me siis tõesti ei hakka juba kuhugi välja jõudma?” imestas Kirke. Ta ei tahtnud pimeda peale jäämisele isegi mitte mõelda, kuigi see oli tegelikult vaid tunni või poole küsimus. Tüdruk lootis, et nad selle ajaga mõnda tuttavasse kohta jõuavad.

„Halvemal juhul jõuame me rappa välja,” sõnas Joonas. „Aga vähemalt oleks siis teada, kus me täpselt oleme.”

Põrgusse… Raba oli küll viimane koht, kuhu Kirke sattuda oleks soovinud. Isegi siis, kui see tooks nende olukorda mingitki selgust. Raba oli paik, kus inimesed aeg-ajalt ära eksisid või koguni kadunuks jäid, ning seetõttu räägiti selle kohta igasuguseid lugusid – alates sellest, et rabavaimud nõuavad iga teatud aja tagant mõnda inimest ohvriks, lõpetades sellega, et rabas nähtud tuled kuuluvad tulnukatele, kes inimesi röövivad, et nendega oma lennuvahendites katseid teha.

Mõnda aega kõmpisid nad jälle vaikides edasi. Oksad kriipisid nende käsi ja nägu ning vahetevahel