Tagasivaade

Mae Antsu

Mae Antsu, romaanide „Mu pärnade aegu” ja „Murra leiba nälgijale” autor, on kirja pannud oma elu loo. Jutustus viib lugeja läinud sajandi 30. aastate Tallinna nüüdseks kadunud Roosi tänavasse, kirjeldades noore tüdruku isiksust kujundavaid sündmusi: kehvakestes oludes kasvamine (ma häbenesin oma kodu), märtsipommitamine (me põlesime puupaljaks), mobiliseeritud isa hukkumine tabamuse saanud laeval (uskusin kaua, et isa tuleb veel koju). Suhtumine õpingutesse, oma kooli ja õpetajate seminari annab aimu autori suurest lugupidamisest hariduse ja õpetajakutse vastu ja tutvustab üksiti Tallinna Pedagoogilise Instituudi sünnilugu. Oma pikka õpetajaelu kirjeldades toob Mae Antsu lugejani tolle aja pedagoogitöö keerulisi ja ajastuomaselt absurdseid seiku. Muuhulgas on autor olnud Tallinna omaaegse näidiskooli, teatrikallakuga 32. keskkooli sünni juures. Sel kirjeldusel on ajaloodokumendi väärtust. Ja ometi on lapsepõlves sõbra pooleldi naljaga pillatud sõnad „Sa oled Mitte Keegi” saatnud autorit läbi elu ja sundinud teda nukraks tegeval moel otsima õigustust ja heakskiitu oma töökale, kuid otsekui varjus elatud elule.

Mae Antsu

Tagasivaade

I

Olla või mitte olla? Olla. Kindlasti olla. Aga kuidas olla? Elu keerab ette valikud. Valiku tegemine pole kerge tegemine. Ei üksikisiku, ei mingi koosluse, ei rahva ega riigi tasemel. Vahel on valiku tegemine kergem, kui vaadata-mõelda tagasi, mõelda läbi poolt- ja vastuväited, kaaluda võimalusi. Valiku võib ka tegemata jätta ja lasta vanaviisi edasi, lootes, et küll edaspidi, küll teised…

Ma vaatan tagasi nii kaugele, kui mäletan ja tean.

Ma sündisin 8. juunil 1930. aastal. Sünnitus olnud raske: ma polevat tahtnud siia ilma tulla. Mu ema põdes lapsena luutuberkuloosi ja arst, kelle juures ema rasedana käis, käskinud sünnitada haiglas. Tol ajal sündisid vaeste lapsed kodus. Kellel siis nii palju raha oli, et minna haiglasse sünnitama. Rasedus pole haigus, et arst peab abi andma. Ema ja isa olevat raha kokku hoidnud ja ma sündisin Tallinna Keskhaiglas, ema sõnul pühapäeva hommikul. Rahvasuu ütleb, et pühapäevane laps on õnnelaps. Esmaspäevane edev, teisipäevane tegev, kolmapäevane kade, neljapäevane näljane, reedene rikas, laupäevane laisk ja pühapäevane laps olevat õnnelaps. Ma olla veel kahekordselt õnnelik, sest 1930. aastal olevat 8. juunil olnud nelipühade esimene püha.

Kui ma nüüd, üle kaheksakümne viie aasta hiljem, oma elule tagasi vaatan, tunnistan endale, et olen tõepoolest vist õnnetähe alla sündinud.

Olen oma isa-ema esimene ja ainukeseks jäänud laps. Kaua pidasin seda loomulikuks, sest minu mängu- ja koolikaaslaste hulgas oli teisigi õeta-vennata lapsi. Ma oskasin ka üksi mängida oma nukkudega, oma kassiga, hüppenööriga, palliga või mängida keksu. Mul polnud vaja enese eest seista ega ennast kehtestada, see on võime, mis jäi lapsepõlves välja arendamata. Enesekehtestamist õppisin alles täiskasvanuna ja ega ma sellega vist praegugi hakkama saa.

Tänapäeva inimene ütleks, et ma olen Kaksik, ja kes on astroloogiasse tõsisemalt süvenenud, lisaks, et olen Kaksikute Hobune. Kas uskuda astroloogiasse? Igal neljapäeval tuuakse mulle Teleleht (vaatan telerit väga valikuliselt) ja loen läbi nädala horoskoobi. Näiteks järgmiseks nädalaks kirjutatakse mulle: „Maagia sünnib vaid siis, kui töötad kooskõlas oma südamega. Vapustavad asjad juhtuvad sel imede ajal, kui sa jääd truuks oma intuitsioonile.”

Intuitsioonist vist ainult ei aita, aju peab ka olema.

Igal inimesel on eellased ja suur hulk kaasteelisi.

Mul olid noored vanemad: isa sündinud 1904. aastal ja ema 1908. Nad abiellusid 1929. aasta jaanilaupäeval. Laulatus oli Nõmmel Rahu kirikus. Olen näinud fotot, millel on pulmaseltskond, kümmekond inimest. Emal on valge kleit, aga loori ja pruudikimpu ei ole, isal tume pintsak ja püksid, võib-olla ülikond. Foto on tehtud Glehni pargis, kuhu rahvas kogunes jaanitulele ja kus oli