Linnade pГµletamine

Kai Aareleid

Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatudelamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänudlaik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastateTartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatelkui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni FraternitasEstica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane prouaWunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suurimuutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks jaalles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputultära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja. Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri”(Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemadEKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli“Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna.Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome japortugali keelest.

Raamat on välja antud Eesti Kultuurkapitali toel

AutoriГµigus tekstile: Kai Aareleid, 2016

Toimetanud Anu Saluäär-Kall

Kujundanud Mari Kaljuste

ISBN 978-9985-3-3680-9

ISBN 978-9985-3-3733-2 (epub)

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2016

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

TrГјkikoda OГњ Print Best

Mitte Гјhtegi saladust ei saa ega tohi

igavesti ja kГµigi eest varjata; Гјks kord elus,

Гјks kord oma olemasolu jooksul

peab saladus leidma kuulaja.

– Javier Marías „Oxfordi romaan”

PARADOKS

„Ante scriptum kui post scriptum’i vastand sisaldab paradoksi: selleks, et kirjutatule saaks midagi eelneda, et kirjutatu ette saaks midagi kirjutada, peab tekst, mille ette kirjutatakse, olema kirja pandud, seega olemas. Kui see aga on juba kirja pandud, pole ante scriptum oma olemuselt enam mitte ante, vaid post scriptum… Kas te jälgite mind? Kas teile üldse on ladina keele algtõdesid õpetatud?”

Vaikus.

„Paradoks! Paradoks.”

– Kirjandusõpetaja E. V. oma õpilastele, Tartu, sügis 1962

SEE LUGU

2013

See lugu kumab kusagil mu teadvuse piiril, nii et võin seda peaaegu puudutada. See virvendab mu mälu jahedates soppides, hämar kaja rõõmsamatest päevadest, naeratustest, mõnest häälest. See on nagu mu albumis tuhmuvad mustvalged fotod, mille nurkadest on liim ära kuivanud ja mis pudenevad albumit avades välja justkui ärkavad liblikad. Nende lend on lühike ja mul on raskusi nende tagasi asetamisega, sest tähendused on vahel kustunud, kandunud minema nagu tolm.

Ma lubasin, et jutustan sulle lГµpuks kГµigest. NГјГјd, kui sa kogemata leidsid karbi, millel seisis sinu vanaisa nimi, ja tulid minu juurde kГјsimustega. Ma tean, et sa avasid selle karbi kogemata. Pole vaja vabandada. Lihtne inimlik uudishimu.

Lõpuks ma ju ise andsin sulle võtme, kui palusin sul suvel minu kodu riiulist mõned raamatud tuua. Nii et võib-olla mingi osa minust soovis, et see nii läheks, ilma et ma ise teaksingi. Soovis, et sa leiaksid, et sa avaksid, et sa küsiksid. Et see süda siin saaks rahu ja mineviku linnad saaksid lõpuks põletatud.

Гњhes sa kГјll eksid: ma ei ole midagi sinu eest varjanud. Lihtsalt ei ole osanud sellest jutustada.

Täna avasin lõpuks musta nahkmärkmiku, mille sa mulle kunagi kinkisid. Nüüd kulub see ära. Sa teadsid täpselt, missugust valida. Teadsid, et see peab olema väikeste ruutudega, mis mind toetaksid ja mida mööda saaksin vaikselt edasi liikuda nagu ronitaim. Märkmikul on purpurikarva järjepael ja selle lehti hoiab koos lai kumm, nii turvaliselt ja nii petlikult.

Alustada tuleks algusest. Aga kus on algus?

Algusi on palju.

HOMMIK

1998

Hommik pГ¤rast pГ¤eva, kui on tuldud maamaja puutumatu lumekirmega hoovi, keeratud lukust lahti tuulekoja uks ja vaheesiku uks ja lГµpuks köögiuks; kГµik oli nagu ikka, lukk natuke tГµrkus – nagu alati; nГ¤kku lГµi linaluuplaadi ja vana talumaja lГµhn, hiirte ja pliidile kuivama jГ