Täie hooga. Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse

Dervla Murphy

Kui Dervla Murphy oli kümneaastane, kingiti talle jalgratas ja atlas ning juba paari päeva pärast kavandas ta salamahti reisi Indiasse. 1963. aastal asus ta kolmekümne ühe aastasena viimaks teele, ja see raamat põhineb päevikul, mida ta igapäevaselt pidas rattamatkal läbi Pärsia, Afganistani ning üle Himaalaja mägede Pakistani ja Indiasse. Üksik naisterahvas jalgrattal (revolver püksitaskus) oli pea ennekuulmatu sündmus kõikjal, kuhu ta läks, äratades tohutut huvi. Ta ei lasknud end heidutada ehmatavatel lumekogustel, peletas oma 25-kaliibrilisega Bulgaarias näljaseid hunte ja Pärsias kiimalisi kurde, suhtus märkimisväärse leidlikkuse ja täieliku kartmatusega hädaohtudesse ning äärmistesse ebamugavustesse. Kuna seitsmekümnendateski eluaastates on ta reisinud üsna samas stiilis, imetletakse teda tänaseni, ja kohtumine noore Dervlaga tema rändurielu alguses pakub tõelist naudingut.

Dervla Murphy

Täie hooga Jalgrattaga Iirimaalt Indiasse

Pühendatud Afganistani ja Pakistani rahvastele tänutundega nende külalislahkuse eest, imetlusega nende põhimõtete vastu ja kiindumusega inimestesse, kellest said minu sõbrad

EessГµna

Kümnendaks sünnipäevaks kingiti mulle jalgratas ja atlas ning mõni päev hiljem võtsin ma nõuks sõita jalgrattaga Indiasse. Ma pole iial unustanud täpset paika oma kodu lähedal künkal Waterfordi maakonnas Lismore’is, kus selle otsuse tegin, aga tookord, nagu ka praegu, näis see otsus mulle loogiline, tugines arvamusele, et jalgrattasõit on iseäranis rahuldust pakkuv liikumisviis ning teel Indiasse leidub (kui NSV Liit poliitilistel põhjustel kõrvale jätta) muude sama kaugete sihtkohtadega võrreldes vähem veetõkkeid.

Siiski olin ma lapsena kavalpea ja hoidsin soovi enda teada, vältides nõnda armulikke muigeid, mida see oleks minust vanemates inimestes esile kutsunud. Ma ei tahtnud kuulata lohutavaid kinnitusi, et tegu on mööduva tujuga, sest olin üpris kindel – ühel päeval sõidan tingimata jalgrattaga Indiasse.

Selle otsuse tegin 1941. aasta detsembri alguses ja 14. jaanuaril 1963 asusingi Dunkerque’ist rattaga Delhi poole väntama.

Ettevalmistused olid olnud lihtsad: üks rattasõidu eeliseid on, et see ei lase teekonnal automaatselt ekspeditsiooniks muutuda. Mul oli oivaline Armstrong Cadeti meesteratas, mille nimi oli Rozinante, mida aga kutsusin alati Roziks. Olin Rozi ostnud 14. jaanuaril 1961, nii et meie teekond algas tema teisel sünnipäeval. See oli täiuslik: me moodustasime rõõmsa tandemi, kes oli kahekesi läbinud juba tuhandeid miile, kuid ta oli ikka veel piisavalt noor ja usaldusväärne. Ainus ettevalmistus, mida Roz vajas, oli kolmekäigulise käigusüsteemi eemaldamine, sest arvasin selle olevat liiga tundliku, et Aasia maanteed üle elada. Peale tavaliste lisandite – sadulakott, kell, tuli ja pump – olid tal ainult pakikorvid, mis asusid tagaratta mõlemal küljel. Koormata kaalub ratas kolmkümmend seitse naela ja teekonna alguses vedas ta kakskümmend kaheksa naela varustust, lisaks kandsin mina kuut naela väikeses seljakotis. (Varustuse nimekiri raamatu lõpus.) Enne Iirimaalt lahkumist postitasin mitmesse oma marsruudil olevasse Briti saatkonda, konsulaati ja esindusse neli varukummi; Rozil on 27½ × 1¼ tollised kummid, mis välismaal ei ole standardmõõt.

1962. aasta novembri lõpus hankisin ma Londonis raskusteta Jugoslaavia ja Bulgaaria viisa; Iraani viisa kavatsesin muretseda İstanbulis ja Afganistani viisa Teheranis. Samal Londoni-külastusel talusin vaktsineerimisi ja kaitsepookimisi, mida tuli teha rõugete, koolera, tüüfuse ning kollapalaviku vastu – viimane juhuks, kui otsustan Indiast naasta Aafrika kaudu.

Järgmise kuu veetsin peamiselt kummargil Dublini maanteeinfost ostetud kaartide kohal ja arvestasin välja vaimustavalt võõrapäraste nimedega linnade vahelisi kaugusi. Ma arvutasin, et Dunkerque’ist on Peshāwarisse 4445 miili, ja vana-aastaõhtuks oskasin kõhklematult öelda, kus kavatsen asuda mis tahes kuupäeval