Pimedusest välja

Kerttu Rakke

Janek Muru

See on lugu nõukogudeaegsest suhtumisest puuetega lastesse ning lastekodulapse elluastumisest aastatuhandevahetuse Eestis. Janek Muru, praegu ajakirja Vaimupuu peatoimetaja, on mitmeid kordi astunud üles ajakirjanduses, temast on tehtud dokumentaalfilm ja telesaade. „Pimedusest välja“ on esimene põhjalikum sissevaade tema lapsepõlve ja noorusaega. Janek sündis 1978. aastal liikumispuudega. Ema loobus temast kohe pärast sünnitust ning Janek elas esimesed eluaastad Tallinna Lastekodus. Kuueaastaselt suunati ta Imastu lastekodusse. See oli koht, kuhu puuetega lapsed sõna otseses mõttes surema saadeti – nõukogude inimesed pidid olema ju terved, tublid ja võimekad. Kümme aastat unerohtu, hullusärki ja sanitaride terrorit ei suutnud Janekit murda. Ta on esimene, kes Imastu „lamajate“ rühmast omal käel, heade inimeste abil ja tänu õnnelikele juhustele välja pääses ning iseseisvalt elama hakkas. Iseseisev elu pole aga meelakkumine. Kuidas hakkama saada? Keda usaldada? Kuidas „halbu“ sõpru ära tunda? – Janeki lugu pakub mõtlemisainet igaühele. Hoolimata karmidest teemadest on see optimistlik ja ilusa lõpuga lugu sellest, et oma unistusi järgides ei tohi kunagi alla anda. Alati peab edasi minema ja endasse uskuma, välja murdma pimedusest nii enda ümber kui enda sees. Janek Muru loo on kirja pannud Kerttu Rakke. Fotod on pärit erakogudest ja Eesti Rahvusringhäälingu arhiivist. Kaanefoto autor on Kaupo Kikkas. Kerttu Rakke on Eesti kirjanik, kes muuhulgas avaldanud üle 10 raamatu. Viimane neist, „Seitse aastat seebiselt“, ilmus viis aastat tagasi.

Muru Janek, Rakke Kerttu

Pimedusest välja

Foto: Toomas Tuul. ERR arhiiv.

I osa

HULLUSГ„RK JA UNEROHI

Kui ma olin 20-aastane, kohtusin oma emaga esimest korda. Ta rääkis, et oli olnud vaevalt 15-aastane, kui oma esimesest armastusest mind ootama jäi. Rasedusest sai ta teada nii hilja, et enam ei olnud võimalik aborti teha. Selleks ajaks oli mu isa silmapiirilt kadunud ega tahtnud ei minust ega emast midagi teada. Kuna ema käis koolis, sidus ta kõhu varjamiseks endal vöö tugevalt ümber kõhu kinni, nii et ma ei saanud emakõhus piisavalt hapnikku.

Mu emale ei antud mind nähagi. Talle öeldi, et tal sündis vigane laps, kes tõenäoliselt üsna varsti ära sureb. Selle peale kirjutas ema avalduse, et loobub oma lapsest, see tähendab – minust.

34-aastaselt sain erinevaid dokumente lugedes ja inimestega vesteldes teada, et mu ema oli minu sündimise ajal hoopis 20-aastane ja mu isa ei olnud tema esimene armastus. Mu ema vanemad olid tõsised, karmid ja lugupeetud inimesed, kelle tütar kindlasti ei tohtinud olla vallasema. Seda teades ei usu ma, et ema oleks mu koju viinud ka siis, kui oleksin sündinud tervena – kuigi nii ta kunagi väitis.

Oli, mis oli, praeguseks on kindel vaid see, et ema kõhuvarjamise ja – pigistamise tagajärjel olid sündides mu reieluupead pesades viltu ja jalad täiesti liikumatud. Diagnoos oli kesknärvisüsteemi halvatus. See on raske diagnoos ka tänapäeval, kõndima hakkamise tõenäosus on väike. Mina suudan praegu mõned sammud kõndida, treppidega saan hakkama, aga ega nad väga mulle meeldi. Väljas liigun tugiraamiga, kodus ja külas kõnnin seintele ja mööblile toetudes. Aga oma elu esimesed kümme aastat liikusin vaid roomates.

Mõned kuud pärast sündimist veetsin ma lastehaiglas, seejärel viidi mind lastekodusse.

Minu esimesed mälestused on pärit Tallinna Lastekodust. Siiamaani asub seal, Mustamäe tagumises osas, väikelastekodu. Olen tahtnud seda maja külastada, et vanu aegu meenutada, aga sealsed töötajad on olnud vastu: võõrastel täiskasvanutel ei ole vaja lapsi segadusse ajada. Ma saan neist väga hästi aru.

Tallinna Lastekodus elamine oli minu jaoks ilus aeg. Seal oli palju liikumist ja vabadust. Meie eest hoolitseti ja meid armastati. Sellest ajast on mul ainult head mälestused. Ma ei mäleta, et oleksin väikelastekodus ema järele igatsenud. Mul oli seal ju Tanja, minu lemmikkasvataja. Ta oli noor ja väg