Krati nimi oli Peetrus

Enn Vetemaa

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”

ESIMENE OSA

„Kivi on olemas juba enne seda, kui sa ta valmis teed; just siis, kui sa teda kinni püüdmas oled, variseb ta enamasti põrmuks. Igaüks, kes teda viivugi uurida saab, pigistab nina hirmsal haisu tundes otsemaid kinni.”

Alkeemik J. I. Hollandus,

„Lihtne õpetus, kuidas kusest mõttetarkade kivi valmistada” (1667)

1

Tõesti-tõesti oli see kena sinisilmne, lahke ja vagura väljanägemisega noormees, kes suveöö hakul kloostrivärava kõrval seisis ja Rävala poole viiva suure maantee poole vaatas, üks uhke ja õnnelik inimlaps.

Ja miks ei pidanud ta seda olema? Külatark Aabu poeg Paap võis nüüd juba kuuendamat kuud selles Issandale meelepärases paigas aedniku abimehe auväärt ametit pidada. Paap — ei, nüüd pidi ta selle pagananime küll unustama: sääraseid nimesid ei sallitud isegi convers’ide — võhikvendade hulgas. Paabust oli saanud Paulus, ja sellega oli ta oma eluteel pika ning tähtsa sammu edasi astunud.

Suurelt teelt kostis hobuste hirnatusi ja kuljuste tilinat: kaks uhket tõlda — kui Paap-Pauluse silmanägemine teda ei petnud, olid neil isegi aadlivapid ustel — kihutasid linna poole. Kuid tuleb tunnistada, et kõik see tormamine ei tekitanud Pauluse südames mingeid, noore mehe puhul ehk arusaadavadki ihkamisi. Koguni vastupidi — üsna enesekindel muiatus kerkis tema esimesi heledaid õrnu vurrukarvu kikitavatele huultele. Oli see nüüd nimme või pooltahtsi, aga igatahes laskis Paulus seepeale ühel teisel kuljusel või kellukesel tasakesi heliseda. Veel ja veel. Magus kõla oli sellel tillukesel kellal, mis ilusa rohelise sametpaelaga ümber tema kintsu oli seotud, tähtsal kellukesel, mis noore mehe ametiseisu ja ka tema sugu rõhutama pidi. Aga miks siis sugu rõhutama? Noh, kuidas siis teisiti: elati ju ikkagi kloostris, kus eraldatuse, peenemalt öeldud — klausuuri reegleid alati silmas tuli pidada. Ei pea just ilmtingimata arvama, et Kõigevägevama truule teenimisele pühendatud südametes mingid Kurja patuidud võiksid juuri ajada, kuid seadus on seadus ja kiusatuste eest pole keegi kaitstud. Ennemini just vastupidi — teatakse kõnelda, et nimelt iseäranis õndsatele ja kasinatele on tihtipeale just need kõige rängemad katsumised ja kiusatused osaks saanud. Peltsebul ei maga! Kus sa sellega! Ja seda libedat ja kurikavalat Issanda vaenumeest ei anna maarahva Vanapaganaga — üsna mõnusa mehega, kes teinekord oli väikest Paapugi põlvil hüpitanud — mitte kõrvu seada. (Vana Aap sai muuseas Vanapaganaga päris kenasti läbi, ning vist eriti seepärast, et Vanatühi päris Põrguvürsti silmaotsaski ei sallinud, sest see teda kaardimängus mitmel korral tüssanud ja järjepanu turakaks teinud oli.) Tõsi mis tõsi: neid mehi võrrelda ei andnud! Kui Vanapagan küll osavasti kirpe ja täisid võib põrandapraos valmis nõiduda või vastlüpstud piima müredaks muuta, siis Peltsebuli tembud on äraarvamata kunskopimad. Isegi õnnis Antonius — anahoreetliku ehk erakliku munkluse üks alusepanijaist, kes praegu taevariigis Jeesukese lähikonnas istub ja teda palgest palgesse näha võib — olevat lugematuid kordi põrgujõudude kiusamistega kimpus olnud. Sellest jutustas Paulusele tema juhataja, kõrgema aiakunsti, rohu- ning spagüüriliste teaduste meister auväärt Bonifatius. (Iseenesest muidugi küllalt haruldane lugu, et too kõrge ja tark isand lihtsa külapoisi oma õpipoisi ausse tõstis ja ta lahkesti järelevalve ja eestkostmise alla võttis.) Ametikella Pauluse põlve kohale kinnitades jutustas Bonifatius Paulusele hirmsaid lugusid ussnaistest, kes ülalnimetatud eremiiti — ning eriti just siis, kui ta pühad pärgamendid käest