Eesti veri

Anna-Maria Penu

“See on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik. Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.” Romaan „Eesti veri“ on isikupärane tugev teos, mis uurib teravmeelse huumoriga isikliku elu võimalikkust lähituleviku Eestis. Ennekõike just naise keha otseselt puudutavaid otsuseid, aga ka teatud majanduslike, tööalaste ja poliitiliste valikute kaalu ning nende tagajärgi inimestele. Raamatu peategelane Eeva kirjutab poliitilisi kõnesid opositsiooni suurimale parteile, mida juhib tema ema. Samal ajal on ta isiklik elu ühe meeletu eksperimendi tõttu karile jooksmas. Kõige taga tuksleb Eeva püüd trotsida neoliberaalset maailma, mille vastu ta tuliselt sõna võtab ja kust ta väljapääsu otsib. Vabadusel on aga väga kõrge hind. Sest vabadus pole kunagi olnud reegel, vaid alati erand. See on Eesti, kus noor peaminister Vamps keelab esimese asjana ära raseduse vabatahtliku katkestamise, mis romaani sündmustiku ka käivitab. Enam hullemaks minna ei saa, arvavad Eesti elanikud. Kuid küünikud vastavad, et saab. Hullemaks saab alati minna. Ja lähebki.

Anna-Maria Penu

Eesti veri

Armastusega E-le

1

„Võtke riidest lahti.“

Mu parem käsi tõusis automaatselt mantli ülemise nööbini. Sinna polnud midagi parata, sest õel oli rinnas lilla märk „Mina otsustan“ ja revolutsionääridele vastu ei vaielda. Nõtke noogutusega tõmbas ta valge vahekardina ette, lisas naeratades, et ainult mõneks minutiks, ning jättis mind üksi.

Mõni minut siin ahtas eredalt valgustatud ruumis, kus on kitsas valge kapp üleriiete jaoks ning valgete linadega voodi, millel lebab heleroheline kittel, on ilmselgelt liiga palju. Saan sellest aru kohe, kui olen mantli kappi riputanud, võtnud jalast püksid ja sokid, pluusi ja rinnahoidja kokku voltinud, asetanud punased saapad kapi alumisele riiulile ning libistanud end poolläbipaistvasse kitlisse.

Kas inimesi peaks enne midagi sellist nii kauaks üksi jätma? Inimesed mõtlevad sageli ümber. Jumal küll, ma võin hulluks minna ja ümber mõelda!

Istun voodiäärele nagu korralik koolilaps: selg sirge ja käed põlvedel. Mu vastas kõrgub tühi sein, kus ei leidu ühtegi maali ega akent, ei märkigi väljaspool kulgevast elust. Frank, mu kallis Frank, kelle nimi ei ole tegelikult Frank, istub praegu kurval ilmel teisel pool seina, istub ootesaalis nii nagu ta sinna minust jäi, tolle üleni musta riietunud paari kõrval, kes ei vahetanud omavahel ühtegi sõna. Nad ei vaadanud teineteise poolegi, rääkimata puudutustest või suudlustest, ja selline käitumine kriibib silma. Mees peaaegu et lamas toolil, pikad jalad harkis, pühendades kogu tähelepanu mobiiltelefonile, samal ajal kui kahvatu naine, tume joon looklemas kollakate juuste juurel, vahtis midagi nägemata pingsalt enda ette. See oli nende stiil paarina.

Isegi too moslemitest abielupaar neist paar meetrit eemal näitas oma hillitsetud moel rohkem tundeid välja. Pruuni nahkjope ja uhke vuntsiga mees pani tumeda käe imeilusas helesinises hijabis naise seljale ning tõukas ta kerge liigutusega kliiniku kolmanda ukse taha. Õpetades meile sel viisil meie rassiliste eelarvamuste kohta ühte koma teist.

Ootesaalis olijate altkulmu puurivad pilgud saatsid nende minekut varjamatu uudishimuga ja kahtlusega hinges: kas see ikka oli naise enda otsus? See küsimus polnud aus, muidugi polnud see aus, sama hästi võinuksime arutleda, kas too musta riietatud kahvatu naine otsustas ikka päris ise, ent me ei tee seda. Meie, eestlannad, oleme oma otsustes ju vabad. Nemad aga kindlasti mitte.

Hämmastav, mil