Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse

Nikolai Baturin

Õieti on siin mitu ajalugu. On tõikade ajalugu – juhi, sõja ja võitude lugu. Vallutuste ja vägivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See, mis jätkub ka sajandeid hiljem, kui tõigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja täna, kui me igapäevas taas kirjutatakse vallutustest ja vägivallast, võõrastest meie keskel või piiri taga. Vaadates võõrasse ajaloos, jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.

SUURKHAAN JA TA ORISГ•BRAD

Jätkus Mongoli sõjakäik läbi Poola, Ungari, Transilvaania. Ungari, horvaatide ja ordu väed said hävitavalt lüüa Mohi lahingus. Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse, Austriasse …

Suurkhaan, et hoida käsivarres rammu tapluseks, tegi suuremad sõjakäigud, kust loota oli ka au, kuulsust ja punkte järgnevate kurultaide (suurkogude) suurkhaani valimistel.

Hetkel võis näha Suurkhaani külaülangul oma kõrgemate väepealike keskel, tüüpilise karuse mongoli täku sadulas. Temast mööda aeti pikkade tatari nuutidega viimaste vallutuste sõjavange. Karismaatiline Suurkhaan, et oleks ülevaade lainetavast inimhulgast, tõmbas peoga üle täku kaela ja sundis teda hüppama mongolite mahakistud kuju hobupea kõrgusele pjedestaalile. Kui võtta arvesse, mis mongolid olid jõudnud juba Euroopaga teha, Suurkhaan vääris seda. Kõrgemad ohvitserid ja ratsavägi, mis laia tumeda paelana piiras päid õlgadesse hoidvaid vange. Ohvitserid lõid mõõkade käepidemeid vastu kilpe: Elagu Suurkhaan! Seda vääris ka Suurkhaani hobune, kes kitsukesel postamendil vahvalt püsis ega poetanud prügigi.

Tumedajõuline, kõike elavat maadligi litsuv mongoli ratsavägi. Ja heledas hõljuvas riides vangid – kümned tuhanded – mis saatus ootas neid?

Suurkhaani vali, valitsev pilk libises üle lainetava rahvahulga, ehkki ta otsis üht ja ainukest inimpalet …

… Jaluspoissi.

Teadmata küll, mis pale talle sobiks, arvas ta selle ära tundvat, niipea kui see tema vaateväljale ilmub. Too pidi olema noor, poisike päris, kellest võiks kasvatada ustava sõbra oma jalale, paremale. Nimelt oli ta Euroopa sõjapöörises silmanud kõrgete persoonide juures, nagu kuningad, keisrid, väejuhid, enamasti värvilisi kaheteist kuni viieteistkümne aastaseid poisikesi, ülikutele jalust ulatavaid jaluspoisse. Teades seni, mis on kaunis ja ülev mongolite seas, teadis Suurkhaan nüüd ka, mis on kaunis ja ülev Euroopa moodi. Nüüdsest tahtis ta endale Jaluspoissi, kes sobiks Euroopa valitsejale. Suurkhaan ei kujutanud küll veel hästi, mis värvi rahvatõust Jaluspoiss talle sobiks, kuid Euroopa valitsejale, võis arvata, sobiks iga värv.

Äkitselt kui välk pilve alt valgustas ta pilku heledate krussis juustega pikemat kasvu poiss.

„Poiss nagu tungal, paistku ta minu jala ette.“

Mongoli armees ei saanud keegi öelda, et Suurkhaani jala ees oleks olnud kunagi liig valge. Ratsanikuna täitis ta neidsamu nõudeid, mida iga riviratsur: hüppas täies relvis jooksu pealt sadulasse, kätt hobuse külge panemata. Karismaatikuna ei saanud ta end jätta premeerimata: kui juba on Jaluspoiss, Euroopa ei saa jääda kauaks olemata.

Suurkhaan saatis sideohvitseridele märgi, too eraldas tulissui palvet pomiseva poisi rahvast ja juhtis valitseja juurde. Poiss, näinud juba küllalt mongolite märuldusi, ei leidnud kohe keelt üles. Lõpuks ta ütles:

„Isand.“

„Perekonnanime pole vaja: Suurkhaan; ütle parem, paljusid keeli sa valdad.“

„Kolme: ladina, prantsuse, hispaania.“ Poiss vahest luiskas õhult.

„Kui sa kõigis nendes kolmes keeles minuga ei räägi, lasen su kolmeks raiuda.“

„Neljaks – hiina keele unustasin ütlemata,“ nihvas poiss.

Suurkhaan naeris: polГјglotte kasvab peale. Poiss Гјlepea meeldis talle.

Suurkhaani poolt karmus ja karismaatilisus, poisi poolt ujedus ja uhkus ning purded, o