Häbi

Kerttu Rakke

Möödunud sajandi 80-ndate aastate keskpaik. Venemaalt saabub Eestisse noor tütarlaps Nadka. Ta on usin ja tagasihoidlik, tal on hooliv tädi ja turvaline keskkond. Sellest kõigest aga ei piisa, kuna Nadkal puuduvad unistused ja enesekindlus. Tema lugu näitab piltlikult, kuidas häbi kultiveerimine kasvatusvahendina on lapse suhtes kuritegelik. Loo lõpp on võetud tõestisündinud juhtumist, mis oli ka raamatu sündimise ajendiks. Psühhoanalüütilise alltooniga raamatule annab lisaväärtuse Kerttu Rakke aus, otsekohene ja ladus jutustamisstiil, mis aitab näha, kuidas võetakse iseendas omaks häbistamise tulemus ning kuidas häbi nii teadvustamatult kui teadlikult põlvest põlve edasi pärandatakse.

В© Kerttu Rakke 2018

Toimetus, kujundus ja kГјljendus: В© OГњ Mitu juttu 2108

ISBN 978-9949-9840-6-0

ISBN 978-9949-9840-7-7 (epub)

Esimene asi, millega Nadka oma elus hakkama sai, oli mõrv. Ta oli tapnud sündides oma ema. Seda ei jätnud tema vanaema, kellega Nadka üles kasvas, päevagi meenutamata. Vanaema arvates oli Nadka neetud: sohilapsena sündinud, oma ema tapnud, ka muidu oli saamatu. Nimi Nadežda – „lootus“ – oli olnud ema soov ja vanaema nõustus sellega. See oli ka ainuke asi, millega vanaema nõustus. Tavaliselt oli tal ikka millegi kohta ütlemist, isegi see ei häirinud teda, kui porisemise käigus ise endale vastu rääkis. Enam-vähem rahul oli ta vaid siis, kui Nadka istus vaikselt ühe koha peal ega seganud teda.

Õhtuti, enne magama minekut kurtis vanaema voodis oma elu üle: kuidas ta peab üksinda hakkama saama – terve elu tööd rüganud, aga ikka vaeselt elanud, abikaasa võttis viin, üks tütar jooksis minema täiesti kõlbmatu mehega, teine korjas küla pealt lapse ning suri, jättes lapse talle, vanainimesele, orjata. Nadka tundis selle kõige pärast hirmsat häbi. Eelkõige sellepärast, et ta vanaemale koormaks oli. Just tema pärast oli ju vanaema sunnitud olema niisuguses haletsusväärses olukorras: nina lörisemas ja kondised õlad sitsiöösärgi all nutust vappumas. Kui poleks olnud teda, Nadkat, oleksid kõik palju õnnelikumad olnud.

Nadka ootas, kuni vanaema end tühjaks nuttis ning norinal magama jäi, alles siis uinus ise. Aastaid hiljem, täiskasvanuna, taipas Nadka, et see oli vanaema viis palvetada. Jumala nime oli nõukogude ajal parem mitte suhu võtta, ja nii ta lihtsalt halises ja nuttis enne uinumist, kergendades oma südant ja kasvatades Nadkas põlgust iseenda vastu ja hirmu maailma ees.

Nadka kasvas üles argliku kõhna tüdrukuna. Külalastega seltsis ta küll, aga tähelepanu keskpunkti ei tükkinud, mängujuhid olid ikka teised. Tavaliselt vaatas ta teiste tagasihoidlikumatega pealt, kuidas ägedamad omavahel ärplesid või tegevusplaani haudusid. Nadka oleks meelsasti teistega rohkem mänginud, aga vanaema ei lubanud, sest hoovi lastekarja suuvärk polnud just kiita. Nadka oli nende huvitavatest sõnadest vaimustuses: missugune imeline kõla, kui palju itsitamist ja kihistamist nende peale! Kodus neid sõnu korrates aga sai ta hoopis peksa.

„Kuidas sul küll häbi ei ole?“ imestas vanaema, etteheide silmis. Ja Nadka tundis sügavat häbi sellepärast, et tal polnud piisavalt häbi. Ta tundis häbi ka sellepärast, et ei saanud alati aru, miks tal tegelikult üldse peaks häbi olema. Väga tihti sai ta vanaemalt noomida nii-öelda profülaktilises mõttes: et teinekord teaks. Sellest hoolimata Nadka ei teadnud. Oli asju, mis olid mõnikord häbiväärsed ja mõnikord mitte, näiteks võõrastega rääkimine.

Igaks juhuks ütles ta alati, kui tundis, et on midagi valesti teinud, millegi vastu eksinud: „Vabandust, vanaema! Ma ei tee nii enam kunagi!“ – See oli lause, mida vanaema ootas. See oli kui tõend sellest, et kasvatuslik jutt on kohale jõudnud, lapse ajus vastu võetud. Tempel mällu igaveseks. Tegelikult, nagu ka paljud teised templid ja pitsatid tol ajal, ei kinnitanud ka see pitsat mitte midagi reaalset. Vabandused-lubadused öeldud, võis