Häkkerijaht

Taavi Kangur

Hämara taustaga tellimustöö kallal nokitsedes saab IT-mees Janek hoiatussõnumi. Ta põgeneb, kuid juba on hilja: välja on kuulutatud häkkerijaht, tema ärikaaslane tapetakse ja vaid mõned tunnid hiljem leiab Janek end oma sõbra mõrva peamise kahtlusalusena. Pääsemiseks peab Janek leidma viimase töö tellija ja välja selgitama, miks talle mälupulga tausta uurimise eest sõda kuulutati. Janekit jälitavad juhtumiga seotud Eesti ja Venemaa salateenistused, politsei ning põgenejat varjuna saatev endine sõdur. Taavi Kangur (snd 1974) on varem avaldanud romaanid „Kõigile saab kurikaga virutada“ ning „Nii siis jääbki“.

Taavi Kangur

Häkkerijaht

I

„Taganeme!” seisis sõnumis ja ei mingit selgitust. Napp sõnakasutus tegi Janekile muret. Mis kuradi „taganeme”? Tavaolukorras olnuks sõber paljusõnaline ja sõnumi asemel helistanuks. Ta püüdis Marti kätte saada, aga too ei vastanud. Kasinat sõnumit ei saanud tõlgendada teisiti, kui et tuli kodust kaduda. Mida kiiremini, seda parem. Seljakott hädatarvilikuga oli Janekil igaks juhuks alati pakitud. Kuna Mart mõistliku aja jooksul kõnedele ei reageerinud, jättis ta kõik pooleli: käivitas arvutis automaatse puhastaja-pilbastaja programmi, rabas asjad ja tormas varahommikusele Kuusalu bussile.

Veidi rohkem kui tunni pärast jõudis Janek palkonni. Mart polnud veel jõudnud – see tähendas, et vastused viibivad. Ta jättis seljakoti onni, tõmbas kalamehesäärikud jalga ja sättis ennast jõe poole varajast tundi kasutama. Janek teadis, et Mart tuleb lähedalolevasse jõekääru niipea, kui näeb, et varustus on kadunud. Magama polnud enam mõtet minna, muidu läheksid päeva ja öö rütm sassi ja seda Janek vihkas. Pealegi oli tal ühe haugiga oma lahing pidada: korra oli pirakas kala tamiili katki rebinud ja paar korda peaaegu et tema nina all narrivalt sulpsu löönud. Muidugi, kui pisut järele mõelda, võis ta olla käpardist kalamees ning haugil polnud selles mingit osa.

Rahulikus rütmis algas püüdmine: vise, kerimine, vise, kerimine. Ühetaoline tegevus lasi mõtetel omasoodu liikuda. Üsna varsti leidis Janek ennast murelikult arutamas, miks Mart ta siia ajas. Ja veel nii kuradi kategoorilises toonis. Nende töö nõudis kavalust, planeerimist ja ettevaatlikkust. Mõned reeglid olid omavahel kokku lepitud. Üks nendest oli see, et kui midagi üle keeb, siis nad tulevad Mardi onni ja on mõned päevad peidus.

Mardi sõnum oli teda tabanud jälgede segamisel. Janek moonutas ja kustutas virtuaalseid kirjeid. Loomulikult käis kogu töö läbi mitme kauge serveri, kus logisid ei hoitud, nii püsis enda IP-aadress kindalt salajas ja teoreetiliselt teda jälitada ei saanuks. Töö saigi edukaks lugeda ainult siis, kui keegi hiljem internetti jäetud jäljerada pidi koju rusikatega vehkima ei tulnud. Näpatud info oli alati delikaatne ja plahvatusohtlik ning info kaotanud inimesed kurjad nagu herilased, aga see ei olnud tema mure.

Ritv tõmbus kaardu ja Janeki muremõtted kadusid hoobilt. Nüüd saab ta tõpra kätte. Kiiresti sikutas ta kala enda poole ja keris tamiili sisse. Havi põikas sinna-tänna, andes kõik, et end konksu otsast lahti sikutada, aga oli juba hilja. Kõik algas landi neelamisest ja saagi alahindamisest. Väikese keerleva hõbeda pidamine maitsvaks ampsuks. Meeter meetri haaval liikus kala Janeki poole. Viimase jõulise tõmbega viskas ta kala kaldale ja viis kättejuhtunud munakaga havi elutee lõpule. Taolise trofeega võis uhkelt onni poole astuda.

Janek tõusis ja loputas käed jõe kollaseseguses vees. Päike paistis liiga heledalt ja väsimusest tingitud kumin kõrvus nõudis tähelepanu. Janek haigutas ja pani asjad kokku. Kala kilekotis kõlkumas ja püügiriistad üle õla, astus ta majakese poole tagasi. Raske sammuga rühmas ta jõekaldast üles, surus ennast läbi tiheda alusmetsa maja suunas looklevale loomarajale. Eemalt kostis automootori müra. Janek jäi seisma ja kuulatas. Heliallikas eemaldus. Metsavaht võib-olla vaatab ringi, mõtles Janek. Korraliku maa