Pikse tГјtar

Jaan Tangsoo

Ühed inimesed lähevad ühiskonnas toimuvate muudatustega kaasa, aga teised mitte. Ühtede jaoks tähendavad muutused progressi, ent teiste jaoks regressi ning kogu nende senise maailma kokkuvarisemist. Viimaste hulka kuulub ka käesoleva romaani peategelane Alma, kelle senine elu on möödunud maal loomade ja talutööde seltsis, ent nüüd on selle kõigega lõpp. Kuidas elada edasi, mis moel toimida ja milleks, kui vanainimene on tervisehädade tõttu kistud välja oma senisest harjumuspärasest elurütmist ning sattunud linna tütre juurde, kus ta enam millestki aru ei saa? Jaan Tangsoolt on Varrakus viimati ilmunud romaan „Peremehed” (2013).

Jaan Tangsoo

Pikse tГјtar

Ehk on elu unenägu

uinudes mis unub

tГµeluse ehk Г¤rkamine

uinakusse surub

Esimene päätükk

Alma ärkas ehmatusega ega saanud pärast enam õieti isegi aru, mis asi tal nii varajasel hommikutunnil une peletas. Ju oli süüdlaseks rott, kes laual kuivanud leivakoorukese kallal askeldades kogu elamise niisuguse krõbinaga täitis, nagu polekski tegemist roti, vaid hoopis suurema elukaga.

Väimees ütleks oma jõhkamiaruga tema kohta muidugi hiir, aga niipalju kui Alma mäletab, on siinmail neid elukaid alati rottideks nimetatud ja see, mille kohta mujal maailmas rott öeldakse, on tegelikult võhr. Sedasi on see olnud alati ja saab olema ka edaspidi, nii et ärgu väimees nii selgete asjade juures üldse vaidlema ja vanainimest tolaks tegema hakaku.

Krabin laual muutus järjest tugevamaks ja lõppes kolksatusega, millele järgnes vaikus. Nüüd olid asjalood siis niikaugele jõudnud, et leivatükk üle lauaääre maha aetud ja rott vähemalt mõningaks ajaks oma ninaesisest ilma. Alma pugistas endamisi teki all naeru, kui ta kujutas ette roti jahmunud nägu , kelle nina alt maitsev toidupala ühtäkki teadmatusse haihtus. Aga noh, küllap ta selle varsti üles leiab, sest rotil on ju kuratlikult hea nina ja eks siis jätkub krabin endise hooga.

Ega Almal rottide vastu midagi polegi ja kui nad paganad öösiti kasvõi natukenegi vaikust peaksid, võiksid nad ju majas olla. Ikka elavad hinged ja omamoodi seltsilised, aga nad põrgulised ei lase magada. Krabistavad ja krõbistavad nii meeletult, et käib luust ja lihast läbi. Vahepääl jooksevad maja seinapalkide sisse õõsitud käikudes müdinal ringi nagu hobused ja kohe ei saa teisiti, kui neid lihtsalt peab vahepeal vähendama, sest muidu söövad nad inimesel närvid seest.

Mõne üksiku rotiga oleks teine lugu. Mõne rotipojaga majas lepiks Alma täiesti, aga kui neid sigineb siia niisugusel hulgal nagu sel aastal, siis tuleb neid püüdma hakata. Mürki võiks ju ka nagu panna, aga mürgiga on siiski niisugune asi, et seda ei taha Alma kasutada. Mine tea, jääb veel mõni kärvanud rott kusagile vedelema ja kassikesed hakkavad teda nätsutama ja siis võivad nemadki hukka saada. Nii tulebki neid siis igaks juhuks lõksuga püüda.

Kahe nädalakesega on püütud kinni juba neliteist rotti ja see pole sugugi väike arv. Seda enam, et teist samapalju näib neid öiste mürgeldamiste järgi otsustades veel alles olevat.

Enamjaolt on nad langenud muidugi lõksu, aga osa – imelik küll – on püütud kohe palja käega. Aga noh, see veidrus sünnib nädalalõppudel, siis, kui tütar siin, sest eks tema nende peoga püüdja olegi.

Asjalugu on nimelt niisugune, et rotid on köögis külmkapi peal olevasse saiapätsi tühemiku uuristanud ja kui inimene kööki läheb, siis peavad rotid seda oma arutus meeles kindlaks peidupaigaks, kuhu hea varju pugeda. Nad arvavad, et on peidus, aga ei. Sabaots jääb saiapätsi seest välja ja roti kinninabimiseks pole vaja muud, kui sellele näpp peale panna, rott saia seest välja tirida ja ongi kogu lugu.

Alguses, kui Liivi rääkis, et niisugune asi on võimalik, pidas Alma seda loraks, aga kui ta siis ükskord õhtul omaenese ihusilmaga nägi, kuidas see käib, ei jäänud tal üle muud, kui asja uskuma hakata.

Kummaline küll, aga rott ei hakanudki enam krabistama ja tares valitses nüüd täielik vaikus.