Lohejooksja

Khaled Hosseini

"Lohejooksja" on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaastatest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusustatud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid ja seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni järgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.

See raamat on pühendatud minu silmade nuur’ile, Harisele ja Farahile, ning Afganistani lastele.

Tänuavaldused

Olen järgmistele kolleegidele tänu võlgu nende nõuannete, abi või toe eest: dr Alfred Lerner, Dori Vakis, Robin Heck, dr Todd Dray, dr Robert Tull ja dr Sandy Chun. Tänan ka Lynette Parkerit East San Jose kogukonna juriidilisest keskusest, kes nõustas mind adopteerimisprotseduuride puhul, ja mr Daoud Wahabit, kes jagas minuga Afganistani-kogemusi. Olen tänulik kallile sõbrale Tamim Ansaryle juhatuse ja toe eest ning San Francisco Kirjanike Õpikojale tagasiside ja julgustuse eest. Tahan tänada isa kui oma vanimat sõpra ja inspireerijat kõige selle eest, mis Babas on õilist; oma ema, kes palvetas minu eest ja tegi raamatu igas kirjutamisstaadiumis nazr’it; tädi, kes mulle lapsepõlves raamatuid ostis. Läkitan tänusõnad ka Alile, Sandyle, Daoudile, Walidile, Rayale, Zahrale, Robile ja Kaderile mu loo lugemise eest. Tahaksin tänada dr ja mrs Kayoumyt – minu teisi vanemaid – sooja suhtumise ja vankumatu toetuse eest.

Pean tänama oma agenti ja sõpra Elaine Kosterit tema tarkuse, kannatlikkuse ja sõbralikkuse eest, nagu ka Cindy Spiegelit, minu arukat ja terava pilguga toimetajat, tänu tema abile sai minu raamat lõpliku kuju. Ja tahaksin tänada Susan Petersen Kennedyt, kes raamatu avaldamiseks võttis, ning Riverheadi töökat kollektiivi selle kallal vaevanägemise eest.

Lõpuks ma ei tea, kuidas tänada oma armast naist Royat, kelle arvamus on mulle äärmiselt oluline, kes oli nii heatahtlik ja lahke, et luges romaani üksikuid osi korduvalt üle ja aitas mind igati. Jääd mulle igaveseks armsaks, Roya-jan, kannatlikkuse ja mõistmise pärast.

ГњKS

В В В В Detsember 2001

Minust sai see, kes ma olen praegu, kaheteistkümne aasta vanuselt, jäisel lauspilves talvepäeval 1975. aastal. Mäletan täpselt seda hetke, mil küürutasin mureneva mullavalli taga ja piilusin külmunud ojakese lähedasse põiktänavasse. See oli kaua aega tagasi, aga nüüd ma tean, et pole õige, kui öeldakse – mineviku saab maha matta. Sest minevik kraabib end uuesti välja. Praegu tagasi vaadates saan aru, et olen kõik need viimased kakskümmend viis aastat kogu aeg sellesse tühja põiktänavasse tagasi piilunud.

Ühel päeval möödunud suvel helistas minu sõber Rahim-khaan Pakistanist. Ta palus, et tuleksin teda vaatama. Seistes köögis, telefonitoru kõrva juures, teadsin, et see polnud sugugi ainult Rahim-khaan, kes rääkis. See oli minu lunastamata pattudega minevik. Pärast kõne lõppu läksin jalutama Spreckelsi järve äärde Golden Gate’i pargi põhjaservas. Varase pärastlõuna päike sätendas järveveel, kus liikus kümneid tillukesi paate, mida ajas edasi karge briis. Vaatasin üles ja nägin taevas hõljumas kahte punast pika sinise sabaga tuulelohet. Nad tantsisid kõrgel puude kohal pargi lääneservas, üle tuuleveskite, ujudes külg külje kõrval nagu kaks silma, mis vaatavad alla San Francisco peale, linna peale, mida ma praegu oma koduks nimetan. Ja äkitselt kuulsin, kuidas Hassani hääl mu peas sosistas: Sinu jaoks, kas või tuhat korda. Hassan, jänesemokaga lohejooksja.

Istusin paju lähedale pargipingile. Mõtlesin sellest, mida Rahi