Kodune ilmaraamat. Maalehe Raamat

Ain Kallis

Väärt lugemine igale ilmahuvilisele! Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik. Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, ja hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval“. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses. Raamatu teise poole moodustab tabelmärkmik ilmavaatluste tegemiseks ja ülesmärkimiseks.

Sissejuhatus

Hukutav maru, kangestav pakane, hingemattev udu on paratamatus, mille vastu ei maksa protestidagi.

В В В В (F. Tuglas)

Ilmast ilma räägitakse ilmast, seda aastatuhandeid. Juba Babüloonia kuninga Hammurapi aegadest peale on kaks asja olnud hukas – noorus ja ilmastik.

Muidugi on ilm kõneaineks rohkem maakera paikades, kus see kiiresti muutub – parasvöötme mereäärsetes riikides. Kui üks inglane kuulis, et Hawaii saartel muutub temperatuur vaid mõne kraadi võrra aastas, küsis ta imestanult: „Aga millest te siis juttu alustate?”

Milliseks kujuneb homne ilm? See on vist küll iidsetest aegadest tänapäevani kõige enam esitatud küsimus. Meediauurijad on täheldanud, et suurima vaadatavusega on televisioonis just ilmateated ja äkk-uudised (breaking news).

Kui ilm on tavaline, ei pöörata talle erilist tähelepanu. Niipea aga, kui me eluolu vapustavad erakordsed ilmanähtused, tekib rahval huvi ka ilmaasjade vastu. Kui mõni tornaado, tugev torm, külmalaine või uputus mõjutab tuhandete inimeste igapäevaelu, siis maakera elanike edasine saatus on selline teema, mis huvitab juba sadu miljoneid, kui mitte miljardeid inimesi.

Erakordne on see, et esimest korda maailma ajaloos pöörab üldsus tähelepanu kriminaalsete, poliitiliste ning seksiuudiste kõrval taolisele valdkonnale nagu kliima. Sel teemal viimastel kümnenditel ilmunud raamatud võtavad raamatukogudes enda alla pikki riiuleid, teaduslikes ajakirjades on üllitatud sadu artikleid. Kui mitte lausa iga päev, siis iga nädal ilmub meedias uudiseid: mis juhtub meiega – kas kõrbeme või upume – lähemas või kaugemas tulevikus. Ning kes (või mis) on selles kõiges süüdi.

Käesolev raamat ei tee lugejast veel ilmatarka, ilmaennustajat, ei õpeta mitmete atmosfääriga seotud teaduste peensusi – seda ei suudaks teha ka kümned paksud õpikud. Meie eesmärk on vaid tekitada huvi põnevate ilmastikunähtuste vastu, näidata, milline omapära on meie maa kliimal, hoiatada inimesi mitmete ohtude eest, sest, nagu ütleb Rõuge kandi vanasõna – „ilm on kuri ja kavval”. Isegi Eesti-suguses vaikses kenas kohakeses.

Raamatu autoril oli eeskujuks August Tõllassepa „Meteoroloogia kõigile” (1960) ning Helve Kotli „Vaata ilma” (1997), mis ilma keerulisema füüsika ja matemaatikata „andsid populaarteadusliku ülevaate meteoroloogiast peamiselt neile, kes selle ala probleeme üksikasjalisemalt ei tunne”.

Neile, kel on suurem huvi ilmanähtuste vastu, soovitaks eestikeelseid kogumikke „Universum valguses ja vihmas” (2005) ja „Inimene ja ilm” (1970), õpikuist Milvi Jürissaare „Meteoroloogia” (2011), monograafiat „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval” (2013), veebilehtedest www.ilm.ee ja www.ilmateenistus.ee. Samuti leiab lugemist raamatu lõpus olevast kirjanduse loetelust.

Raamatu kirjutajal oli innustuseks silme ees üks retsensioon aastast 1901: „Ta on huvitav ja tululik ühel hoobil. Ta on õpetlik ja lõbus ühtlasi”. See oli antud küll Eesti esimese entsüklopeedia – Karl August Hermanni „Eesti üleüldise teaduse raamat” kohta (Postimees, 14.12.1901).

Kellele on see raamat mГµeldud?

EelkГµige laiale lugejaskonnale ilmahuvi tekitamiseks. Kellel see juba olemas on, siis selle sГјvendamiseks.

Raamat peaks ol