Ja mägedelt kajas vastu

Khaled Hosseini

„Ja mägedelt kajas vastu“ on liigutav ja kaasahaarav lugu, mis demonstreerib sidemeid, mis meid määratlevad ja meie elu kujundavad – ja seda, mida inimeseks olemine tähendab. Romaani tegevus saab alguse 1952. aastal Afganistanis. Abdullah ja tema õde Pari elavad koos oma isa ja kasuemaga väikeses külas nimega Shadbagh. Kolmeaastase Pari silmis on tema suur vend Abdullah pigem ema kui vend. Ka kümneaastasele Abdullah’le on väike Pari kõik. Jälgides tegelaskujude elu ning valikute ja armastuse tagajärgi läbi põlvkondade ja üle maailma – Kabulist Pariisini, San Francisconi ja Tinose-nimelisele Kreeka saareni välja –, laieneb romaan järk-järgult väljapoole, muutudes iga leheküljega võimsamaks. Khaled Hosseini on üks maailma loetumaid ja armastatumaid kirjanikke, kelle teoseid „Lohejooksja“ ja „Tuhat hiilgavat päikest“ on rohkem kui seitsmekümnes riigis müüdud üle kolmekümne kaheksa miljoni eksemplari. Ta on ka ÜRO pagulaste agentuuri UNHCR-i hea tahte saadik ja Afganistani inimestele humanitaarabi pakkuva mittetulundusorganisatsiooni Khaled Hosseini Fondi asutaja. Ta elab Põhja-Californias. Vt ka www.khaledhosseini.com / www.khaledhosseinifoundation.org

See raamat on pühendatud minu silmade nur’ile, Harisele ja Farah’le, ja minu isale, kes oleks uhkust tundnud

Elaine’ile

Taamal,

kaugemal pahateost ja heateost,

asub pГµld.

Me kohtume seal.

    – DŽALALUDDIN RUMI, 13. sajand

ГњKS

SГјgis 1952

Niisiis. Te tahate lugu kuulda ja ma räägin teile ühe. Aga ainult ühe. Nii et ärge kumbki minult rohkem küsige. On hilja ja, Pari, sinul ja minul seisab pikk rännakupäev ees. Sa pead täna korralikult magama. Ja sina ka, Abdullah. Ma loodan sinule, poiss, sel ajal kui mina ja su õde ära oleme. Sinu ema loodab ka. Niisiis. Üks lugu. Kuulake, teie mõlemad, kuulake tähelepanelikult. Ja ärge vahele segage.

Kunagi ammu, ajal, mil div’id ja džinnid ja hiiglased mööda maad ringi rändasid, elas üks talumees, kelle nimi oli Baba Ayub. Ta elas oma perekonnaga Maidan Sabzi nimelises külakeses. Kuna tal oli suur pere toita, võttis tema päevad enda alla ränk töö. Iga päev rassis ta koidikust päikeseloojanguni, kündes põldu, kaevates maad ja hoolitsedes oma kasinate pistaatsiapuude eest. Teda võis alati põllul küürutamas näha, selg kõver nagu vikat, mida ta terve päev viibutas. Tema käed olid alati mõhnalised ja veritsesid sageli ning igal õhtul vajus ta unne kohe, kui põsk patja puudutas.

Peab ütlema, et selles mõttes ei olnud ta ainuke. Maidan sabzis oli kõikide inimeste elu raske. Põhja pool, orgudes, oli teisi, õnnelikumaid külasid, kus kasvasid viljapuud ja lilled, kus oli mõnus õhk ning ojades voolas külm, selge vesi. Aga Maidan Sabz oli hüljatud paik ega meenutanud vähimalgi määral kujutluspilti, mille selle nimi, Roheline Põld, vaimusilma ette tõi. See asus tasasel tolmusel lauskmaal, mida ümbritses sakiline mäeahelik. Tuul oli kuum ja puhus tolmu silma. Vee leidmine oli igapäevane võitlus, sest küla kaevudes, isegi sügavates, oli veetase sageli madal. Jah, oli üks jõgi, aga külaelanikud pidid selleni jõudmiseks pool päeva kõndima, ja isegi siis oli selle vesi aastaringselt mudane. Nüüd, pärast kümmet põua-aastat, oli ka jõe veetase madal. Ütleme nii, et Maidan Sabzi inimesed nägid kaks korda rohkem vaeva, et pooltki nii hästi elada kui teised.

Kuid Baba Ayub pidas end siiski õnnelikuks, sest tal oli perekond, keda ta kõige kallimaks pidas. Ta armastas oma naist ega tõstnud tema vastu kunagi häält, rääkimata siis käest. Ta hindas naise nõuandeid ja tundis tema seltsist siirast rõõmu. Mis puutus lastesse, siis oli teda õnnistatud nii mitme lapsega, kui käel on sõrmi, kolme poja ja kahe tütrega, keda kõiki ta väga armastas. Tema tütred olid kohusetundlikud, lahked, hea iseloomu ja mainega. Poegadele oli ta juba õpetanud ausust, julgust, sõprust ja nurisemata töörügamist. Nad kuuletusid talle, nagu head pojad peavad kuuletum