Tagurpidi valed

Lea Jaanimaa

Edukas ja kaunis Sandra on viimase aasta elanud erakuna tillukeses Kalamaja korteris – talle näib, et nii suudab ta paremini toime tulla oma valusa saladusega. Üksinduse leevendamiseks otsustab ta otsida endale internetist meessõbra, kellega meili teel suhelda. Töötu Ida-Virumaa mehe Karli ja Tallinna kinnisvaramaakleri Sandra vahel arenebki netitutvus. Nende kirjavahetuse edenedes teeb elu uskumatuid pöördeid nii virtuaalses kui ka reaalses maailmas ning oma saatuse eest ei pääse kumbki. Romaani “Tagurpidi valed” autor Lea Jaanimaa on sündinud Järvamaal, alates 1978. aastast elab Tallinnas. Nagu romaani kangelannal, on rohkete keerdkäikudega kulgenud ka autori enda elu. Kõige tähtsamaks saavutuseks peab ta nii ema kui isa rolli kahe poja täisealiseks kasvatamisel. Laialdased teadmised parfümeeria- ja tööstuskaupade alal andsid talle julguse hakata ettevõtjaks ja luua oma juuksurisalong. Kirjutamisega hakkas Lea tegelema pärast poegade kodust lahkumist. Pikkadel jalutuskäikudel mõtleb autor välja tegelasi ja loob neile elud. Ise nimetab ta seda teraapiliseks tegevuseks.

Lea Jaanimaa

Tagurpidi valed

1

Sandra vaatas oma pikki saledaid sõrmi ja üritas pingsalt meenutada, kuhu ta oli peitnud sõrmused. Viga oligi selles, et ta ei pannud asju mitte kunagi kindlatesse kohtadesse. Nüüd siis need sõrmused ka veel. Külmkappi või grillahju ta neid kindlasti ei toppinud – kõik ülejäänud paigad olid aga võimalikud. Sandra ei viitsinud end kohe hoobilt püsti ajada, et neid otsima hakata. Proovis enne mõttes võimalikud variandid läbi sõeluda ja alles siis füüsisele tööd anda. Tema aastatepikkuseks kombeks oli olnud koduuksest sisenedes kõigepealt vabaneda ehetest, siis saabastest ja alles seejärel jakist või kasukast. Oleks see ka viimasel korral nii olnud, puistaks ta nüüd esikus kõik pahupidi ja sõrmused oleksidki käes. Aga nii lihtne see kahjuks polnud, sest viimati kandis ta ehteid palju kuid tagasi.

Sandra väsis meenutamast ja otsustas veel veidike istuda, et siis mõned sahtlid avada. Nii moepärastki, nagu otsiks. Tal polnud niikuinii sõrmuseid hetkel vaja, sest need oleksid kolinal sõrmest põrandale veerenud ja hakka siis veel vaeva nägema nende otsimisega. Ei, see ei kuulunud kindlasti ta lemmiktegevuste hulka.

Sandra langetas otsuse, et enne õhtut ta toolilt ei tõuse. Diivanipadi oli põrandal ja jalad mõnusalt padjal, termos rohelise teega lauanurgal ja tool krutitud just täpselt nii kõrgele, et selg ei jääks haigeks ega silmad pimedaks. Ta võttis hiire paremasse kätte, vajutas klõpsutades korra sellele ja nooleke avaski ekraanil akna Date.

Sandra täitis ankeedi. Küsimustele, millele oleks tulnud vastused valetada, jättis ta lihtsalt vastamata. Nii saigi ta andmetelist üsna napp. Kasutajanimeks jättis Sandra oma õige nime – nagunii arvatakse, et see on vale. Oli veel variant panna üles oma pilt, aga seda võimalust ei riskinud ta kasutada, sest mõni tuttav oleks võinud ta ära tunda ja viltu vaadata. Oli veel pakkumine osta endale VIP-staatus, et siis kirju saata ja lugeda. Sandra läks lihtsama vastupanu teed ja pani isikuomaduste lahtrisse hoopis oma värskelt loodud meiliaadressi. Kellel huvi, suhtleb otse.

Nii! Mõte, millele ta oli kulutanud palju tunde nii ööl kui päeval, võttis nüüd materiaalsema kuju. Kui meessoost kirjasõbra peale mõelda – ja ta mõtles! –, on üks võimalus jätta netiavaruste vastavale saidile teade, et teda otsitakse. On ainult aja küsimus, millal ta end ilmutab. Ajaga oli Sandral oma lahing käimas. Seda oli laialt käes, ja samas jooksis ta ajaga võidu.

Ta tundis end väga abituna. See oligi põhjuseks, miks ta enam ei lükanud tutvumisteenuste kasutamist kaugusesse, vaid haaras härjal sarvist. Ta vajas kirjasõpra rohkem kui süüa või juua. Ta janunes just suhtluse järele ja mitte keegi ei sobiks selleks paremini kui üksik meesterahvas, kel sama soov – tutvuda.

Sandra plaanis just ette vГµtta teekonna tualetti, kui tema uuele meiliaadressile tuli