Mandala

TГµnu Г•nnepalu

Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…

Kui kassid peaksid koostama inimeste edetabeli, nii-Г¶elda inimese tГµuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kГµige kГµrgema tuhvi peal seisaks seal kindlalt Vanem Daam.

Vanem Daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tikib või õmbleb lambi valgussõõris, ei tõuse sealt tundide viisi, tema süles võib järjest ära magada mitu und. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva Vanem Daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal. Või isegi kui teleka ees pole parajasti inimest, on seal vähemalt mõnusad tugitoolid, diivan. See, mis telekast tuleb, neisse väga ei puutu, kuigi vahel jookseb seal toredaid väikesi pallikesi, pudinaid, vudinaid, neid võib isegi korraks uurida, kuigi, jah, käpa alla ei jää sealt midagi.

Aga paraku! Inimeste tujud on nii vahelduvad, vaevalt on kassid jõudnud televisiooni omaks võtta, kui inimestel on juba uus mänguasi. Neil on nüüd sülearvuti, nagu nad ei teaks, kelle koht on süles! Tõsi, kui arvuti on laua peal, tuleb selle tagant mõnusat sooja tuult, seal võib pikutada. Klahvide peal pole ka paha, aga ei lubata. Ometi ei mõtle kassid, kui nad vahel natuke kirjutavadki (sdrrrrtstqeeeee’’’wrbhj), sellega midagi halba. Arvuti uue asjana on küll eelkõige kahtlane, hulga miinustega (inimene ainult teeb, nagu poleks), aga samas, eks ole, just tänu arvutile on ka kassidele nüüd kättesaadav kirjalik eneseväljendus. Kõigil miinustel on omad plussid. Mõni väike ikka.

Kuid Vanem Daam ongi selle poolest täiuslik, et ta ei jookse uuega kaasa, tal pole arvutit. Tema on truu veel vanale heale televisioonile. Ta vaatab korralikult ära kõik järjefilmid, harivad saated, saated pensionäridele, noorsoo probleemsaated, uudised, majandusanalüüsi, ilmateate; aiandus- ja kirjandussaated, lauluvõistluse kõik eelvoorud. Tal on kannatust, see on üldse põhiline. Ta ei kiirusta kuhugi. Kui ta ei vaatagi telekat, veel parem: kuulab raadiot, pikutab voodis ahju ääres. Ta toob turult värskeid räimi, hakkliha, teeb kotletti. Tema kass elab veel traditsioonilise köögi peal, ei ole ära rikutud võltsi vabrikutoiduga.

Vanem Daam uurib ajalehest, prill kenasti ninal, surmakuulutusi, ei pahanda, kui natuke lehenurgaga mängitakse. See ju krabiseb nii vahvalt! Või kui natuke pahandabki, siis see pole kunagi päriselt, see on stiili pärast. Sest Vanemal Daamil on stiili, on maitset, on arusaamist! Tema juures valitseb rahu. Mis kõige tähtsam: Vanem Daam ei kipu kodust minema, ei reisi (vähemalt klassikaline vanadaam ei reisi), ei tuiska ringi mööda poode, mööda maailma, ei koli, sest kõik need vanad asjad, mööbel, mälestused – kuhu ta nendega lähekski…

Oh! Kes kass kord saab endale perenaiseks Vanema Daami, see on koos kõige suurema mõeldava õnnega. Isegi kui see ei jää kestma, sest paraku, mis siin ilmas jääb kestma?

Aga – kassid ei ole selles mõttes ka üldse valivad. On Vanem Daam, väga hea. On lapsed, lõbus. Lastel on ikka enamasti ema ka. Vanameeste juures on samuti täitsa muhe elada, mis siis, et torisevad vahel, söödavad ajalehepaberilt silgupäid (laudlina suhtes pole kassidel kunagi pretensioone!). Mis puutub aga vanapoistesse, siis ka need on väga toredad, kuigi mõnes mõttes veel hullemad kui lapsed. Laps tüdib