Elu

David Wagner

Kui sageli juhtub, et sulle pakutakse võimalust oma elu pikendada? Helistatakse veidi pärast kella kahte öösel. Noor, kuid ravimatult haige mees võtab telefoni vastu ja üks hääl ütleb: „Meil on teie jaoks sobiv doonorelund.” Seda kõnet on ta oodanud, seda kõnet on ta kartnud. Kas ta peaks riskima? Kelle pärast tasub elada? Ja milline inimene on surnud, et sina saaksid edasi elada, võimalik, et teistsugusena kui enne? David Wagner on kirjutanud liigutava, mõtlemapaneva, elutarga raamatu eksistentsiaalsest köieltantsust. „Elu” (Leben) võitis 2013. aastal Leipzigi raamatumessi auhinna.

David Wagner

Elu

Kõik oli täpselt nii

ja ka hoopis teisiti

VERI

Jõuan koju veidi pärast keskööd. Laps on oma ema juures, mu sõbratar pole siin, ma olen korteris üksi. Külmkapist leian avatud purgi õunapüreed, hakkan seda helpima ja silmitsen seejuures ajalehte, mis on köögilauale jäänud, loen midagi sääskedest ja sellest, miks langevad vihmapiisad neid ei taba. Veel enne, kui suudan aru saada, kuidas nad ikkagi ellu jäävad, tunnen kõris kriipimist. Olen ma midagi hingekurku ajanud? Õunapüree?

Ma tõusen, lähen vannituppa, vaatan peeglisse ega leia midagi erilist, kõik nagu ikka, võib-olla et olen veidi kahvatu. Kuna ma nüüd juba vannitoas olen, kavatsen hambaid pesta, ma tahan ju peagi magama heita – samal hetkel aga tunnen, et hakkan kohe oksele. Ma pöördun, kummardun vanni kohale, juba purskubki see minust välja. Silmi avades imestan, kuidas on vannis nii palju verd. See valgub aeglaselt äravoolutorusse.

Ma tean, mida see tähendab. B – arst, kes on mind alates kaheteistkümnendast eluaastast ravinud – on mind piisavalt sageli, juba aastaid hoiatanud. Ma tean, et ösofageaalsetes vaariksites, söögitoru veenilaiendites on tekkinud haavandid, ma tean, et veritsen nüüd sissepoole ja et ma ei tohi teadvust kaotada, ma pean kutsuma kiirabi. Sellegipoolest kaalutlen, kaalutlen õige aeglaselt, kas mitte taksoga kliinikusse sõita, otsustan aga siis ikkagi kiirabi kasuks. Peeglist näen, et olen veel kahvatumaks muutunud, lähen telefoni otsima ja leian selle töötoast kirjutuslaualt. Mul õnnestub tõepoolest valel hädaabinumbril helistada, ma valin üks-üks-null ja kuulen üht häält ütlemas: kiirabi kutsumiseks peate helistama numbril üks-üks-kaks. Katkestan kõne ja küsin endalt, kas see oli mingi märguanne. Peaksin ma pigem koju jääma? Äkki on kiirabi kutsumine liialdus? Ma ootan minuti, telefon käes, ja ütlen siis iseendale, et parem oleks, kui ma siin verest tühjaks ei jookseks, järgmisel nädalal on ju laps jälle siin, veel on lihavõttevaheaeg. Niisiis valin üks-üks-kaks, see läheb õige libedalt, klahvid on kõrvuti. Sõbralik hääl vastab ja ütleb, et ma peaksin korteriukse avama ja lahti jätma; ma otsustan siiski kingad uuesti jalga ja mantli selga panna ning arstile vastu minna. Ma tean ju, et siin ei saa ta minuga midagi ette võtta, mind tuleb viia haiglasse.

Kohtun kiirabiarsti ja kahe sanitariga trepikojas, tervitan ja ütlen: „Mina see olen, pean kliinikusse saama,” ja märkan kohe, et nad peavad mind simulandiks, nad pole vanni näinud. Kiirabiautos, kui istun transporditoolil, selg sõidusuunas, ei oska arst minuga midagi peale hakata, ta silmitseb minu esmaabi- ja doonorikaarti. Ütlen, et ma pean saama Virchow’sse, Charité Campus Virchow, jutustan oma autoimuunhepatiidist, tsirroosist, ösofageaalsetest vaariksitest ja ülerõhust veresoontes mu haige maksa ees, ma räägin ja räägin, siis tunnen taas midagi kõris. Jõuan veel ühe käe suu ette tõsta, kuid veri purskub juba säärase jõuga minust välja, et ma pritsin pool autot täis. Justkui stseen mingist odavast õudukast, mille üle võiksin naerda, ainult et paraku ei purska siin tehisveri. Kiirabiarst on ehmunud, minu veri voolab üle ta prilliklaaside. Ta paigaldab mulle tilguti keedusoolalahusega, auto hakkab lõpuks ometi sõitma. Veidikese aja pärast, kui näen oma kohal tänavaäärsete puude latvu ja tähti – miks küll, imestan ma