Tenerife pihtimused. Kuidas paradiisisaarel ellu jääda
Joe Cawley
Kui Joe ja tema elukaaslane Joy otsustavad sinnapaika jätta kalakauplemise töö külmas ja masendavas Põhja-Inglismaa väikelinnas ning minna Tenerife päikesepaistesse baari pidama, siis kujutavad nad hoolimata baaripidamise kogemuse puudumisest ja täiesti tühjadest taskutest ette, et ees ootab paradiis mere ääres, kus neid kannavad soe päike, pehme liiv ja pidevad siestad.
Pärast Tenerifele saabumist tundub, et taevas võib kodust kaugemal olla küll sinisem, ent rohi ei ole seal kohe kindlasti rohelisem. Kui esimene ehmatus on möödas, avaneb nende ees populaarse puhkusesaare ja selle uusasunike lõbus-naljakas maailm, milles nad end tasapisi üha kodusemalt tundma hakkavad.
Raamat on hädavajalik lugemine neile, keda pole siiani maha jätnud unistus kolimisest soojemasse kliimasse. Või neile, kes tunnevad kihku kirjutada köögikapi peale „Tšaupakaa, ma nüüd lähen, ärge mind tagasi oodake!“, ehkki raha hoiupõrsas nagu polegi. Need seiklused on pöörased, kuid seda kuhjaga väärt.
Joe Cawley on tunnustatud reisikirjanik ja ajakirjanik, kes on kirjutanud kaastöid Sunday Timesile, Guardianile, Observerile, Independentile jpt väljaannetele. Briti reisikirjanike gild hääletas tema esimese raamatu „Tenerife pihtimused“ parimaks reisijutustuseks. Ta elab oma pere ja muude metsikute tegelastega Tenerife mägede vahel. Kitsed ei ole tema sugulased, ehkki väidetud on vastupidist. Mart Normet, „Minu Tenerife“ autor soovitab: „Lõbusas ja lopsakas stiilis seiklusjutt sellest, kuidas end mugavustsoonist välja rebida ja päriselt elama hakata. Inspireeriv!“
Joe Cawley
Tenerife pihtimused
1
Üks mitte eriti hästi lõhnav makrell oli õhku tõstetud tol hetkel, kui sündis see otsus. Pea kohal rippuvast jänesest tilkuv veri andis kalade nahalt maha nirisevale külmale veele roosaka tooni ja nõrgus mööda valget varrukat alla. Märtsikuine vihm peksis vastu kõrge putka lagunevat plekk-katust, milles leidus rohkem mädanevat puitu kui metalli, ja kallas veejugasid allpool rüselevate ostjate kraesse. Nende nägudel oli kurnatud ja kivine ilme, justkui saadaks nad matuserongkäigus ära viimaseid lootuseriismeid. Elult ei oodanud nad midagi – kui välja arvata üks ilus tursatükk supersoodsa hinnaga. Selline on Põhja-Inglismaa märtsikuus. Selline on Põhja-Inglismaa tegelikult suurema osa aastast. Käimas oli mu kahekümne kaheksas eluaasta. Maailm ei saanud sellega piirduda. Langetasin kala silmade kõrgusele ja küsisin: „Kas selline ongi mu elu?“
Kala ei vastanud mulle sГµnagi, kuigi vastus oli juba teada.
Boltoni turul olin töötanud kuus kuud, ajades end igal hommikul voodist kell 3.30 välja, et veeta üksteist tundi põlvini ulatuvas soolika- ja soomusesupis ning müüa kastitäite kaupa kaheldava väärtusega kala ja kanaliha kolme kaupa viieka eest. Jäise külma ja lõhnadega olin juba harjunud, aga kaasreisijate kirtsus ninad bussis põhjustasid koduteel ikka veel korralikult piinlikkust. Tuleb tunnistada, turumüüjate pea peale pööratud keeles väljendatuna nõhlasin (lõhnasin) nagu nuuksroid (roiskunud) kala. Sõnamäng tuli hästi kasuks, et kliendid meist aru ei saaks. Kui keegi hüüdis „Tooride rünnak!“, hüppasid kõik töölised võimalikult kõrgele pinnale, olgu selleks pragunenud kaubaalus või palju kannatanud kanakoivakastid putka tagumise seina ääres, kuna üks buldogisuurune rott otsustas, et nüüd on aeg kaos tekitada.
Algselt kohalike puuvillavabrikute õitseajal ehitatud töölislinnas kehvikute turu mainet kandnud Boltoni turgu toetas linnavalitsus, et madalapalgalised töölised saaksid siit odavalt toidukraami ja riideid. (Värvikate pettekujutelmade hoos renoveeriti ja ajakohastati turg täielikult. Nüüd saavad rotid sibada põrandat äärest ääreni katvate nailonmattide peal ja nimekate disainerite kaubamärke kandvate valgustite all. Elegantne kohvik pakub nüüd vanilli-kohupiimakooki habraste elegantsete portselantaldrikute peal täpselt samas koh