Kaamos
Erik Tohvri
Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu. Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …
1
Jaanus Vainumäe roolis uuejärgselt läikiva värviliste kirjadega ekspressbussi Tallinna bussijaama väljuvate liinide terminali, kus reisijad juba kärsitult tammusid. Äsja alanud õppeaasta oli reisijate koosseisu järsult muutnud, enamik olid Tartu üliõpilased ning ka tema vanem tütar Raine kuulus nüüd nende hulka. Pärast mitut pidi kaalumist oli tüdruk otsustanud hakata just Tartu ülikoolis inglise keelt tudeerima. Ning peaaegu iga päev bussiroolis Tartu vahet sõites oli isal võimalus Rainega üsnagi tihti kohtuda – kõigepealt ajendatuna isamurest, et kodus kasvanud tüdruk võõras keskkonnas end liiga erandlikuna ei tunneks, teiseks aga sellepärast, et Riina saatis Rainele alatasa mõne pakikese, mille sisuks oli tavaliselt paar lõiku kodus küpsetatud pirukat, aga vahel ka midagi niisugust, millest ainult naised oskavad lugu pidada.
Jaanus heitis pilgu kellale, avas bussi esiukse ning asus kontrollima pealeastujate pileteid. Sõitjaid sellel liinil jätkus, harva, kui bussis mõni koht tühjaks jäi.
Kõigepealt sisenesid bussi kassast ostetud piletitega reisijad. Tartu… Tartu… Paide… Põltsamaa. Jälle Tartu… luges Jaanus piletitelt. Igapäevane rutiin, kassast ostetud piletitega läks asi kiiresti. Siis aga oli järg nende käes, kes hea õnne peale vabaks jäänud kohtadele lootsid. Pileti müümine nendele jäi bussijuhi mureks ning raha kasseerimisega tuli enamasti pikalt õiendada, sest haruharva oli kellelgi täpne raha valmis pandud.
„Üks pilet Tartusse, palun,” ütles järjekordne reisija ja see hääl pani Jaanuse võpatama. Mees heitis küsijale ehmunud pilgu: kas tõesti…?!
Jah, see piletisoovija oli Loone Kuusik. Seesama naine, kes oli temast tookord Helsingisse, sinna pimedasse tuppa maha jäänud. Tõesti tema, aga ta ei olnud üksi – tal oli käsivarrel laps, kes ema kaelast kinni hoidis. Poiss, umbes kolmeaastane…
Jaanus pööras näo järsu liigutusega kõrvale, nagu oleks kõrvetada saanud. Ometi tabas mees naise pilgu, ja sellest oli küllalt, et taibata – ka tema oli ära tuntud. Aga Loone hääletoon jäi rangelt võõraks ja ametlikuks.
„Te saate lapsekäru alla pakiruumi panna, eks?”
„Jah, küll ma panen, ärge muretsege…” Jaanus võttis raha, tundes, kuidas käsi vastikult väriseb. Trükkis pileti ja ulatas Loonele, nüüd juba teadlikult temaga silmsidet vältides ja sundides ennast naise süles olevast lapsest lausa jõuga mööda vaatama. Meest haaras hirm, et isegi hetkeline silmside selle lapsega lõikaks talle südamesse ja see haav võiks teda kogu elu piinama jääda.
Jaanus Vainumäel oli noorusest pärit reisikihk siiani säilinud. Omal ajal oli ta seetõttu ka omale ameti valinud – lihtsalt autojuhiks jääda poleks talle meeldinud, see amet tõi kaasa hulganisti lisakohustusi: paratamatud kauba laadimise seisakud, õiendamine ekspediitoritega, igasuguste saatekirjade ja muude paberite vormistamine, peale muu veel materiaalne vastutus koorma eest… Ei, bussijuhi töö oli kõigiti parem ning mis seal salata – kahtlemata ka tähtsam ja esinduslikum. Bussijuht oli ikkagi kapten, kes oma kuivamaalaeva ja selles sõitvate inimeste elu ja tervise eest vastutas. Niisugune mees pidi juba oma väljanägemise ja käitumi