Must rada

Antonio Manzini

Rocco Schiavone on arrogantne ja sageli kahtlaste töömeetoditega politseiuurija, kes hämaratel asjaoludel on saadetud Põhja-Itaaliasse Valle d’Aosta ringkonda. Elupõlise roomlasena vihkab ta lund ja keeldub kategooriliselt kandmast rohmakaid talvesaapaid, rikkudes kõrgi kangekaelsusega Alpide suusakuurorti oludes täiesti sobimatuid Clarkse. Schiavone esimene juhtum uues töökohas käivitub siis, kui õhtuse rajahoolduse käigus ilmub lume alt välja surnukeha.

Kõne tuli jaoskonnast. See tähendas kaheksanda astme jama. Võib-olla isegi üheksanda. Rocco Schiavonel oli oma isiklik skaala kõikide nende jamade hindamiseks, mis elu talle iga päev vähimagi kaastundeta kinkis. Skaala algas kuuendalt astmelt. See hõlmas koduste kohustustega seotud asjaajamisi: poes käimine, torulukksepad, korteri üür. Seitsmendale astmele jäid kaubanduskeskused, pank, postkontor, laboratooriumid, analüüside tulemused, arstid üldiselt, aga eelkõige hambaarstid ning lõpuks õhtusöögid töökaaslaste või sugulaste seltsis, jumal tänatud, et viimased elasid Roomas. … Viimaseks oli tema skaalal kümnes aste kõigi ülejäänud jamade ema: kuritegu, mille ta ära pidi lahendama.

Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2013. aastal avaldatud „Must rada“ (Pista nera) on Rocco Schiavone seeria esimene romaan.

Antonio Manzini

Must rada

Minu Гµele Laurale

Mäed ei hirmuta inimest, kes ise seal on sündinud.

    – F. Schiller –

Selles elus surra pole raske,

luua elu raskem vГµrratult.

    – V. Majakovski –

Neljapäev

Suusatajad olid lahkunud ja päike, mis oli just loojunud sinakashallide mäetippude taha, mille kohal hõljusid mõned üksikud pilved, heitis lumele roosakaid varje. Kuu ootas taevas pimeduse saabumist, et siis kuni hommi-kuni orgu valgustama jääda.

Suusaliftid olid seiskunud ja mäe peal asuvates majades tuled kustutatud. Kuulda võis veel ainult lumesah-kade mootorimüra, kui need mööda mäenõlvu üles ja alla sõitsid, et kaljude ja metsade vahele rajatud suusaradadel lund siledaks lükata.

Järgmisel päeval algas nädalavahetus ja Champoluci suusakuurort pidi täituma puhkajatega, kes ootasid õhi-nal lumistest mäenõlvadest alla kihutamist. Lumesahad pidid tegema väga korralikku tööd.

Amedeo Gunellile oli antud kõige pikem suusarada, La Ostafa, mis oli kilomeeter pikk ja umbes kuusküm-mend meetrit lai. See oli Champolucis kõige tähtsam rada, kus suusatreenerid algajaid õpetasid, kuid kus ka vilunud suusatajad kiirlaskumist harjutasid. See rada vajas kõige paremat hoolt, sest juba lõunaks olid suusa-tajad sealt lumekatte ära nühkinud. Mitmes kohas oligi rada rikutud, kivid ja must maa paistsid eriti raja kesk-osas lume alt välja.

Amedeo oli oma tööd alustanud ülevalt mäe otsast. Ta oli lumesaha peal nüüd juba kolm kuud töötanud. See ei olnud raske, piisas roomikmasina juhtimispuldi tundmisest ja rahulikuks jäämisest. Viimane oli kõige täht-sam. Rahu, mitte kiirustada.

Amedeol olid kõrvaklapid peas ja ta kuulas iPodist Ligabue[1 - Luciano Ligabue (1960) – Itaalia laulja. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)] hitte. Ta süütas kanepisuitsu, mille ta oli saanud oma ülemuselt ja parimalt sõbralt Luigi Bionazilt. Just tänu temale oligi Amedeol töökoht ja ta teenis tuhat eurot kuus. Ta kõrvalistmel vedeles plasku grappa’ga ja raadiosaatja. Ta oli väsitavateks töötundideks valmis.

Amedeo kraapis raja äärtest lume kokku ja puistas selle paljandunud kohtadele, frees hakkis selle peeneks ning sahk lükkas lume siledaks nagu piljardilaua. Ame-deo oli osav, kuid talle ei meeldinud üksinda mäe peal olla. Sageli arvatakse, et mägedes sündinud inimesed armastavad üksindust ja elavad eemaletõmbunult. See ei olnud tõsi. Vähemalt Amedeo puhul ei olnud see nii. Temale meeldis seltskond, tuled, melu ja päikesetõusuni sõpradega lobiseda.

„Una vita da medianoooo,“ laulis Amedeo üksindus-tunde peletamiseks täiest kõrist kaasa, nii et lumesa