Aadama kГјljeluu

Antonio Manzini

Kui koduabiline Irina avab Baudode perekonna korteri ukse, ei aima ta veel midagi halba, kuid õige varsti tormab karjudes tagasi tänavale. Korter on segi pööratud ja lambikonksu küljes ripub majaperenaise surnukeha. Esmapilgul näib tegu olevat enesetapuga… või on see hoopis luhtaläinud sissemurdmine? Kas jõhkralt otsekohest ja küünilist, kuid samal ajal tundliku intuitsiooniga aseprefekt Rocco Schiavonet on võimalik valejälgedele juhatada?

Schiavone asub lahendama oma teist mõrvajuhtumit vaenuliku kliimaga Itaalia Alpides, pistes samal ajal rinda oma isiklike kummitustega minevikust: ta igatseb ikka kodulinna Rooma järele ja õhtuti külastab teda mõtetes tema naine Marina.

Roomas sündinud krimikirjanik Antonio Manzini (1964) on tegev ka näitleja ja stsenaristina. 2014. aastal avaldatud „Aadama küljeluu“ on teine romaan Rocco Schiavone seeriast. Esimene, „Must rada“, ilmus Toledo kirjastuselt eesti keeles 2017. aastal.

Antonio Manzini

Aadama kГјljeluu

Itaalia keelest tГµlkinud Cathy Laanela

Originaal:

La costola di Adamo

2014 В© Sellerio editore via Siracusa 50 Palermo

Toimetanud Helen Leht

Kujundanud Mari Ainso

Korrektuuri lugenud Mari Laan

TГµlke autoriГµigused: Cathy Laanela ja Toledo kirjastus, 2018

www.toledo.ee

ISBN 978-9949-9920-8-9 (trГјkis)

ISBN 978-9949-9920-9-6 (e-raamat)

ISBN 9789949992096 (epub)

E-raamat OГњ Flagella

Onu Vincenzole

Mehe elus on mitmeid aastaaegu,

naisel on Гµigus Гјksnes kevadele.

– Jane Fonda –

REEDE

Oli märtsikuu, päevad olid päikeseküllased ja õhus oli tunda peatset kevadet. Päike oli alles jahe ja kadus vahel pilvede varju, kuid selle kiirgus pani maailma särama ja täitis hinge lootusega.

Aga mitte Aostas.

Terve öö oli sadanud, jäine vihm oli uhtunud linnatänavaid kella kaheni öösel. Seejärel oli õhutemperatuur järsult langenud, vihm asendunud lumega ja kuni kella kuueni hommikul langes suuri räitsakaid kõnniteedele ja tänavatele. Koiduvalguse eredas palavikulises kumas ilmus nähtavale valge lumevaiba alla mattunud linn, mõni hilinenud lumehelves keerles veel õhus, enne kui langes kõnniteele. Mäetippudel olid peas pilvemütsid ja õhutemperatuur oli mõni kraad alla nulli. Siis tõusis ootamatult vali tuul, iilid tuiskasid üle linnatänavate nagu punt purjus kasakaid, sakutades inimesi ja asju.

Brochereli tänaval küll ainult asju, kuna tänav ise oli inimtühi. Parkimiskeelu märk õõtsus tuules ja tee äärde istutatud väikeste puude oksad ragisesid nagu reumahaige kondid. Lumi ei olnud veel jõudnud paakuda ja tõusis väikeste pööristena lendu, mõned lahtipääsenud aknaluugid lõgisesid. Tuul lennutas kortermajade katustelt alla jäist lund.

Niipea kui Irina Monte Emiliuse tänavalt ümber nurga Brochereli tänavale keeras, lõi tugev tuul talle näkku.

Tema hobusesabasse seotud juuksed tõusid lendu ja sinised silmad tõmbusid veidi kissi. Kui temast oleks tol hetkel suures plaanis foto tehtud ja see kontekstist välja tõstetud, oleks ta näinud välja nagu hullumeelne, kes ilma kiivrita saja kahekümne kilomeetrise tunnikiirusega mootorrattal kihutab.

Aga see jäine ootamatu kõrvakiil mõjus Irinale nagu pehme paitus. Ta ei tõmmanud isegi lühikese halli villase mantli kraed koomale. Leedu piirist paari kilomeetri kaugusel Lidas sündinud tüdruku jaoks oli see tuul kui leebe kevadine briis. Tema kodumaal Valgevenes oli märtsikuus kümnekraadine pakane ja inimesed sumpasid jäätunud hangedes.

Irina kõndis kiiresti, võlts-Hogani tossud tema jalas sädelesid igal sammul ning ta imes meekommi, mille ta oli baarist ostnud pärast hommikusööki. Kui ta Itaalias üldse midagi jumaldas, siis oli see hommikusöök. Cappuccino ja sarvesai. Kohvimasina surin, kui see piima üles soojendab ja klopib selle valgeks vahuks, mis seguneb musta kohviga ja kõige peale raputatud kakaopulbriga. Ja sarvesai, soe, krõbe ja magus, see lausa sulas suus. Ta mäletas, millised olid tema hommikusöögid Lidas. Jälestusväärsed odra- või kaerahelbepudrud, mudamaitsega