Lahustumine

Märt Laur

„Lahustumine” on romaan sõjast ja armastusest, inimsaatusi muutvatest valikutest, vabadusest ja selle puudumisest. See on lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, ühtekuulumist ja lahkukasvamist. See on raamat keerulise saatusega Ants Rauast ning tema püüdlustest toime tulla pojaga, keda tabab raske õnnetus; elades eestlasena maailmas, kus ta ei tea, kas temasugustele on kohta ja minevikuga, mida ta on sunnitud vastutahtsi ümber hindama. „Lahustumine” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel II koha. Žürii liikme Rein Veidemanni sõnul vastab Lauri tekst enim ettekujutusele eepilisest suurvormis: mitmeosaline mahukas teos jälgib ühe eesti pere nelja põlvkonna meeste saatust ja autorit on huvitanud äärmusolukordade mõju inimpsüühikale. „Alates teose sümboolsest pealkirjast „Lahustumine” ja lõpetades autori läbinägeliku analüüsiga Eesti võimalikust tulevikust – kõik see sekundeerib vääriliselt võidutööle.” Märt Laur

esimene osa

Eksklaav

1

Kogu osavõtlikkus, mis oli kunagi leidunud kiirabiarsti pilgus, oli sealt kahekümne tööaastaga välja nõrgunud. Lihtsalt immitsenud tilgatumaks, päev ja tund korraga, nõnda et ta pilk küll kompas maailma, kuid nagu pikksilma okulaar ei reageerinud see ümbritsevale, isegi ei välgatanud novembri veretus hommikuvalguses, vaid hüppas objektiivsete sakaadidega ühelt esemelt teisele.

Praegu liikus see mööda kontrollivat rada: oma laiadelt kätelt kanderaamile, kus lamas poisiohtu noormees, siis teisele arstile, sealt raamitud postkaardile „Eestimaa Päästekomitee” seinal, sealt koridori, mille nurgas olid mõned suruõhuballoonid ja nendele asetatud tuukri täisnäomask, edasi kellale välisukse kohal. Üheksa minutit kohalejõudmisest. Ta andis märku, kanderaam kerkis nagu loodi järgi üles ning liikus tema tüürimisel läbi õue nende kõrge Mercedese poole, mis seisis värava ees, mootor töötamas, tagumised uksed avali. Kandam oli kerge, alla seitsmekümne kilo ning kahe suure mehe ja mõnekümne rutaka sammu peale jagatult ei ajanud see käsivarrel soonigi üles. Äsjasadanud õhukese lumikatte alt, mida nende asted õhku paiskasid, kumas hallidest ja punastest ruutudest sillutis, mis oli siinkandis haruldane. Tarbetult kallis, tarbetult uhkeldav, nagu ka suur Audi sedaan kiirabiauto kõrval, vesihall nagu taevas, küljejoone järgi mitte vanem kui mõni aasta. See siin oli rohtunud hoovide, viltuvajunud traataedade, puuriitade ja kruusateede alevik ning keelumärgiga alanud tee, mis jooksis rööbiti maakividest aiaga kuni maja ja Külmjärveni välja näis sestap viivat mingi teise ajastuni, ületades saja meetriga terve sajandi. Ning kividest laotud tee paadisillani kõrkjate vahel pikendas seda mõttelist joont Peipsi aastatuhandeteni. Maja, see oli üksnes rabe lüli vana ja igikestnu vahel.

Keelumärk, mida helistaja oli maininud, oligi nad õige teeotsani juhatanud – naviseade armatuuril seda kanti veel ei tundnud, näitas üksnes suurt maanteed ja paari niidina looklevat rada; kogu veeäärne ala oli helendaval ekraanil ühtlane beež laik. Raua talu oli suutnud end isoleerida nii füüsiliselt, ülejäänud aleviku jaoks, kui ka digitaalselt. Isegi piir, mille taha küla jäi, eksisteeris ainult formaalselt, luitunud punavalge sildina maantee kõrval: „Sisenete Venemaa Föderatsiooni territooriumile”.

Mehel, kes oli seisnud välisukse kõrval, õõtsus punetavate käte vahel läidetud sigarett. Ants, oli ta nimeks öelnud – viiekümnendates, lüheldane, õlast lai, aga mitte jässakas. Väike miinus pani hingeõhu aurama, tekitades heledamaid pahvakaid tubakavingu kõhkleva spiraali kõrvale. Arste märgates viskas ta koni lumme, astus sellele peale ning kõndis siis teistega kaasa. Iseäralik oli ka tema samm – esmalt ruttas ta ette, siis heitis üleõlapilgu ja peatus viivuks, siis kiirustas jälle edasi. Korra pani ta isegi käe velskri käele, aga tõmbas selle võpatusega ära, nagu oleks punast pliidirauda riivanud.