Maestro

Geir Tangen

Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse. Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro. Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.

Tangen Geir

Maestro

Emale ja isale, kes tutvustasid mulle raamatute vГµlujГµudu

Haugesunds Avis

Reede hommik, 27. august 2010

Tol hommikul, neli päeva enne valguse kustumist, seisis ajakirjanik Viljar Ravn Gudmundsson harkisjalu koosolekuruumis ja nautis enda ümber valitsevat õhkkonda. Ruumis andsid tooni laiad naeratused, kadedad pilgud ja ülbe naer. Nii pidigi olema.

„Kurat, Viljar! Ma ei tea, mida sa oma allikatele müüd, aga mina tahan ka. Jutt on ju transpordiministrist. Naelapüstoliga häbiposti külge löödud, perse paljas. Ma annaks hea meelega oma vasaku maksa ära, kui saaks oma nime sellise loo alla kirjutada.“

Kultuuriajakirjanik Henrik Thomsen oli kolleegist kolme pea jagu pikem, ilma et see oleks tema intelligentsusele oluliselt kasuks tulnud. Viljar vaatas talle otsa ja nägi aimamisi tema lopsakates vuntsides klompunud tuhksuhkrupudemeid.

„Usu mind, Thomsen, sa ei elaks seda üle. Sel on omad põhjused, et sina arvustad kontserte, aga mina jahin võimukoridorides kiskjaid.“

Viljar eemaldus suurt kasvu mehest ja sättis end ruumi ühte otsa. Lasi valgusel enda peale paista. Ta oli selle ära teeninud. See oli tema silmapilk. Hetk, kui kõigi lugupidavad ja imetlevad pilgud olid temale suunatud. Tema saavutus oli ajalehe 115-aastases ajaloos ainulaadne. Teiste ajakirjanike ja toimetajate arvates oli see artikkel kuudepikkuse ambitsioonika uuriva ajakirjandustöö tulemus. Viljar ei hoolinud sellest, et see arvamus päriselt paika ei pidanud. Tegu oli tema erialaga. Tal oli täiesti ükskõik, kas artikkel sündis saja ületunni hinnaga või langes talle sülle nagu udusulg taevast. Tal oli pommuudis, need sõnad olid tema valduses.

Ta kirjutas tõtt. Nii, nagu Haugesundis asjalood olid. Korduvalt oli ta võimu kuritarvitajaid pjedestaalidelt alla kiskunud. Viljar Ravn Gudmundsson oli Haugesunds Avisi toimetuse graniitobelisk – niisuguse obeliski olekski võinud toimetuse uue poolelioleva maja õue püstitada.

Lool, mida ta oli täna hommikul uudistetoimetusele tutvustanud, olid kõik eeldused käivitada üleriigiline verejanuline klaperjaht. Olukord, mis tekib siis, kui kõigi suurte lehtede toimetused kajastavad ühel ja samal ajal üht ja sama dramaatilist sündmust ja need kajastused muutuvad nii laialdaseks, et varjutavad kõik muud uudised. Poliitika, võimu kuritarvitamine, tuntud inimesed, kuritegevus ja seks. Lugu sisaldas seda kõike ja selle jälile oli saanud väike Haugesunds Avis. Neil oli Viljar Ravn Gudmundsson ja seega oli neil ka piisavalt usalduskrediiti, et keskajalehtede tähelepanu köita.

Kolmekümne seitsme aastane Viljar oli juba mõnda aega kuulunud Norra kaalukaimate meediahäälte hulka. Tema e-postkasti tuli pidevalt tööpakkumisi suurte lehtede toimetustelt, aga ta ei teinud neist väljagi. Ta oli pühapäevaisa ega tahtnud mõeldagi väljavaatele iga nädal Oslo vahet sõita. Tema kaheteistaasta