Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame
Stephen Grosz
Raamat kõneleb soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. See õpetab kuulama mitte ainult sõnu, vaid ka nende vahele jäävat. Raamatus kirjeldatu pole mingi maagiline protsess, tegu on osaga meie igapäevasest elust – me kõik edastame informatsiooni ja kuulame, mida meile öelda tahetakse. Raamatu aforismilaadsed lood õpetavad meile uut moodi tähelepanelikkust ja kujutavad delikaatselt psühhoanalüütikut oma tööd tegemas. Lugudest saame teada, kuidas konsultatsiooni käigus saadud õppetunnid osutuvad psühhoanalüütikule sama õpetlikuks nagu patsiendilegi. Lõpuks näitavad need lood, kuidas me end aeg-ajalt kaotame, ent ka seda, kuidas on võimalik end taas leida.
Stephen Grosz
Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame
Nicolale, Clarale ja Samuelile
Elu jooksul jõuame saada ja kaotada. Ikka tuleb meil püüelda tänulikkuse poole, et siis südamest tuleva tänuga kalliks pidada kõike, mis pärast kaotusi alles jääb.
    Andre Dubus II, „Murtud tiivad”
EessГµna
Viimased kakskümmend viis aastat olen töötanud psühhoanalüütikuna. Olen ravinud patsiente psühhiaatriahaiglates, psühhoteraapiaja kohtupsühhoteraapiakliinikutes, laste- ja täiskasvanute osakondades ning erapraktika raames. Olen konsulteerinud lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid, neid on saadetud minu juurde konsultatsioonile ja ma olen kohtunud nendega ka kord nädalas psühhoteraapiaseanssidel.
Enamik mu tööst on siiski olnud seotud täiskasvanutega, kes tulevad psühhoanalüüsiseansile – see kujutab endast 50-minutilist kohtumist ühe inimesega neli-viis korda nädalas mitme aasta vältel. Olen oma patsientide seltsis veetnud rohkem kui 50 000 tundi ning selle töö sisu moodustabki käesoleva raamatu ainese.
Järgnevad lood pärinevad igapäevasest praktikast. Lood on tõestisündinud, kuid konfidentsiaalsust silmas pidades olen muutnud kõiki detaile, mis võimaldaksid kedagi ära tunda.
Mingil ajal elus on enamik meist tundnud end lõksupüütuna, kuna oleme mõelnud või teinud asju, tuginedes oma impulssidele või rumalatele valikutele, ja leiame end nüüd mingi õnnetuse või hirmu küüsis, oleme iseenda tegutsemise vangid. Tunneme, et me ei suuda edasi minna, ja usume ikkagi, et peab olema mingisugune pääsetee. „Tahan muutuda, aga mitte siis, kui see tähendab muutumist,” teatas mulle kord üks patsient täiesti süütul moel. Kuna minu töö seisneb selles, et aitan inimestel muutuda, siis räägibki käesolev raamat muutumisest. Ning kuna muutus ja kaotus on tihedalt seotud – ei saa olla muutust kaotuseta –, siis on selles raamatus korduvalt juttu ka kaotusest.
Filosoof Simone Weil kirjeldab, kuidas kaks kõrvalkongides elavat vangi õpivad väga pika aja jooksul teineteisega seinale kopsides rääkima. „Sein on see, mis neid lahutab, ent on samas ka nende suhtlemisvahend,” kirjutab ta. „Igasugune eraldamine ka ühendab.”
Käesolev raamat räägibki sellisest seinast: meie soovist rääkida, mõista ja olla mõistetud. See räägib ka üksteise kuulamisest, kuid mitte ainult sõnadest, vaid ka sõnade vahele jäävast. See, mida siin raamatus kirjeldan, pole mingi võluprotsess. See on midagi, mis on meie igapäevase elu osa – me kopsime seinale, me kuulatame.
Algus
Kuidas meis vГµib vГµimust vГµtta lugu, mida me ei suuda sГµnadesse panna
Tahan rääkida teile loo patsiendist, kes mind šokeeris.
Kui ma oma psühhoanalüütikupraksisega algust tegin, üürisin endale konsultatsioonideks väikese toa Hampsteadis, avaral rohelusega palistatud tänaval nimega Fitzjohns Avenue. Tuba asus mitme tuntud psühhoanalüüsikliiniku naabruses ning paariminutilise jalutuskäigu kaugusel Freudi muuseumist. Fitzjohnsi allee lõpus asub suur Freudi pronkskuju.
Minu konsultatsiooniks mõeldud ruum oli vaikne ja mööblit leidus seal vähe. Toas oli kirjutuslaud, mis oli piisavalt suur, et teha märkmeid ja kirjutada igakuiseid arveid, ent puudusid raamaturiiulid või kapid kaustadele – tuba polnud mõel