Elujanu
Mati Soonik
See on ühe mõranenud perekonna, aga samas ka väikese Aadu lugu. Poisi isa Ants on üsna mõtlematult abiellunud arstiks õppiva tudengineiuga, kel ülikool pooleli jääb – osalt lapse sünni, osalt kergemeelse ellusuhtumise tõttu. Kuna poisi isa on Soomes paremat teenistust otsimas, jääb Aadu aastateks emapoolse vanaema kasvatada, kes sellega kuigi hästi hakkama ei saa. Lõpuks saadab poisi ema seitsmeseks saanud Aadu elama isa juurde, kes on taas kodumaal ning endale uue, lasteaiakasvatajana töötava kaasa leidnud. Nii on väikese poisi eksirännakud möödas – tal on taas oma isa ning uus ema. Selle pere meestele – väiksesele Aadule ja isa Antsule – süstib meelekindlust ja elutarkusi sõjaveteranist naabrimees Voldemar. Tema jutustused moodustavad romaani teise tasandi.
Mart Soonik
Elujanu
Poeg Mart Soonikule
I
*
Ma tunnen ennast väga tähtsa mehena, kui lükkan eksämma värava uljalt jalaga lahti ja astun puiesteelt raske sammuga tema õue. Mul on kaenla all suur puust mänguveoauto, mida mu täna seitsmeaastaseks saav poeg on ligi kuu aega endale kingituseks igatsenud. Nüüd saab siis tema südamesoov täidetud.
Annan eksämma ukse taga julgelt kella. Ootan natuke aega. Peagi kuulen esikust kobistamist. Uks tehakse lahti ja ma astun majja.
„Tere, Elvi! Ma tulin külla, et oma pojukesele igatsetud mänguasi tuua. Ma loodan, et saame varsti Aadu rõõmuhõiskeid kuulda.” Jätan tennised esikusse. „Kus poiss on, et ta ei tormagi mulle vastu uudiseid pajatama?”
„Tere, tere! Ära nüüd lärma! Poiss jäi just magama. Ta sõitis täna jalgrattaga meie tiiki. Õnneks on seal vett vähe ja ta on suur poiss, ikkagi juba seitsmeaastane. Mina toimetasin aias, kui pistis röökima. Otsustasin tiigi edaspidi kilega katta või tõsta veest tühjaks, et mul poleks lapse turvalisuse pärast vaja pidevalt muretseda.” Elvi lükkab esikuukse lahti. „Mis me siin vahime, lähme kööki. Saame seal ka juttu ajada, sest toauks on kinni.”
Järgnen Elvile. Köögis panen mänguauto põrandale.
„Aadu saab nüüd kahe veoautoga klotse ja muid mänguasju ühest kohast teise vedada.”
Elvi ohkab.
„Poiss mängiks kogu aeg, aga tööd ei taha ta teha. Selle peale ta ei mõtle, et elu pole ainult lillepidu, kus sa sellega.”
„Ma annan sulle kohe selle kuu alimendid kätte. Äkki juhtub muidu nii, et unustan jutuhoos ära.”
„Kui sinu pea ei hoia nii tähtsat asja kinni, küll siis mina tuletan meelde. Seda hirmu ka pole, et sa tassiksid poisile vajaliku raha koju tagasi. Me ei ela sellises ühiskonnas, kus saab ilma mammonata läbi.”
Õngitsen rahakoti vahest sinna eraldi valmis pandud sada viiskümmend eurot välja ja ulatan eksämmale.
„Palun!”
„Tänan!” Elvi pistab raha põlletasku. „Istu ka, mis sa seisad! Seda ära loodagi, et äratan Aadu sinu küllatuleku pärast üles. Kui ta ise ärkab, siis võite kasvõi välja jalutama minna.”
Tõmban tabureti laua alt välja ja võtan samuti istet.
„Kas tänane päev on Aadu jaoks teistsugune kui tavaliselt? Kas sa oled ka külalisi tema sünnipäevale kutsunud?”
„Loomulikult on hällilapsel täna hoopis teistsugune päev kui tavaliselt, seda kindlasti. Sina rõõmustad teda autoga, vanaisa lubas samuti meile tulla ja kindlasti ka mitte tühjade kätega. Temagi rõõmustab samuti Aadut kingitusega, aga rohkem ei tea mina küll külalisi saabuvat. Õhtuks küpsetan koogi. Lootsin selle juba lõunaks teha, aga kui Aadu põrutas jalgrattaga tiiki, lõi ta minu päevaplaani sassi. Sa võid isegi arvata, et last tuli rahustada, pesta, kuivad riided selga panna ja siis uinutada. Mina olin ka ise šokis, millest pole veel praegugi toibunud. Vaatepilt, mida nägin pärast õnnetust, oli kohutav.”
„See on muidugi tore, et Aadu saab täna siiski sünnipäevast rõõmu tunda. Nagu ma mõistan, ehmus ta tiiki sattudes väga. Hea muidugi, et vesi oli arvatavasti soe ja poiss ei külmetanud, sest vastasel juhul oleks tal haigena raske oma sünnipäeva nautida.”
„Ma olin tema läheduses, kui kurb