Ameerika snaiper
Chris Kyle
Oceanic OГњ Invest
USA sГµjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.
Chris Kyle, Oceanic Invest OГњ
Ameerika snaiper
Pühendan selle raamatu oma naisele Tayale ja oma lastele, kes mind jäägitult toetasid.
Aitäh, et te mu ära ootasite.
Ühtlasi tahaksin selle pühendada oma SEALi vendade Marci ja Ryani mälestusele nende vapra teenistuse ja kustumatu sõpruse eest.
Ma jään neid leinama elu lõpuni.
Autori märkus
Raamatus kirjeldatu on tõestisündinud ning ümber jutustatud mälu järgi. Dialoogid on taastatud peast, seetõttu ei pruugi need olla sõnasõnalised, kuid öeldu tuum on täpne.
Oma karjääri jooksul võtsin osa mitmest operatsioonist, mis on siiani riikliku julgeoleku huvides salastatud. Neid selles jutustuses ei ole. Raamatu kirjutamisel ei ole kasutatud salastatud teavet.
Paljud, kellega ma koos teenisin, on siiamaani tegevteenistuses SEALid. Mõned töötavad erinevates riigiametites ja kaitsevad meie riiki. Kõik, kes peavad meie riiki vaenlaseks, peavad vaenlasteks ka mind ja mu kaaslasi. Seetõttu ei leia te raamatust pärisnimesid. Nad teavad ise, kes nad on, ning loodetavasti ka seda, et võlgnen neile palju tänu.
    – C.K.
Ameerikasnaiper
Proloog
Kurjus sihikul
Märtsi lõpp, 2003. Nasiriyah’ piirkond, Iraak.
Jälgisin läbi snaiperrelva optilise sihiku pisikese Iraagilinna teed. 50 meetri kaugusel avas naine väikese maja ukse ja astus koos lapsega välja.
Ülejäänud tänav oli mahajäetud. Kohalikud iraaklased olid majadesse läinud, enamik neist hirmunud. Paar uudishimulikku hinge piilus oodates kardinate tagant välja. Nad kuulsid Ameerika üksuse lähenemiskõminat. Merejalaväelased valgusid teele, marssides põhja poole, et vabastada riik Saddam Husseini võimu alt.
Minu ülesanne oli neid kaitsta. Mu rühm oli hõivanud ühe hoone ja hiilinud juba varem määratud asukohtadesse julgestama, et vaenlased linna läbivaid mereväelasi varitseda ei saaks.
See ülesanne ei tundunud eriti raske – pigem tundsin rahulolu, et merejalaväelased olid minu poolel. Ma olin nende relvade võimsust näinud ning nende vastu sõdida ei oleks küll tahtnud. Iraagi armeel ei olnud lootustki. Ning üleüldse tundus, et iraaklased on ala juba maha jätnud.
Sõda oli alanud umbes kaks nädalat varem. Minu rühm Charlie (hiljem Cadillac) SEALi üksusest Team 3 oli aidanud seda 20. märtsi varahommikul alustada. Me maabusime Al-Faw poolsaarel ja hõivasime seal naftaterminali, et Saddam ei saaks seda põlema panna, nagu ta oli teinud Esimese lahesõja ajal. Praegu aga oli meie ülesanne abistada põhja poole Bagdadi suunas marssivaid mereväelasi.
Ma olin SEAL[1 - SEAL tähendab nii USA mereväe eriüksust kui selles teenivat sõdurit. (Siin ja edaspidi toimetajate märkused.)], mereväe eriüksuslane, erioperatsioonides osalemiseks välja õpetatud. SEAL tähendab merd, õhku ja maad (SEa, Air, Land) ning kirjeldab võrdlemisi hästi meie tegutsemisala ulatust. Praegusel juhul olime kaugel sisemaal, palju kaugemal, kui SEAL harilikult tegutses, kuid terrorismivastase sõja jätkudes muutus see tavaliseks. Mul oli sõdalaseks treenimisele kulunud peaaegu kolm aastat; ma olin selleks võitluseks valmis, või vähemalt nii valmis kui võimalik.
Relv, mida hoidsin, oli .300 Win Mag, poltlukuga snaiperrelv, mis kuulus mu rühmaülemale. Ta oli tänavat juba tükk aega valvanud ja vajas pausi. Et ta mu enda asemele valvama valis ja mulle oma relva andis, näitas, kui palju ta mind usaldas. Ma olin üksuses alles uus tüüp, algaja ehk roheline. SEALi standardite järgi tuli mind alles proovile panna.
Ma ei olnud veel isegi SEALi snaipriks välja õppinud. Tahtsin küll hullupööra snaipriks saada, kuid arenguruumi oli veel palju. Et ülemus mulle sel hommikul relva andis, oli tema viis kontrollida, kas minus on, mida vaja.
Olime linna servas vana lagunenud hoone katusel, kust merejalaväelased pidid mööda minema. Meie all auklikul teel keerutas tuul tolmu ja prahti. Haises nagu rentslis – mõtlesin, et Iraagi lehaga ei harju ma küll kuna