Vana-Rooma inimene
Andrea Giardina
13 essee varal püütakse kaardistada ühte komplekssemat ühiskonda, mis on kunagi enne tööstuslikku ajastut eksisteerinud. Rooma ühiskond oli äärmiselt kirju ja vastuoluline: ühelt poolt kõrgelt arenenud linnakultuur, teiselt poolt Rooma ühiskonna talupoeglikud juured, sõjakus ja muistsete vooruste ülistamine; ühelt poolt roomlase suuremeelsus võõraste vastu, teiselt poolt tema eriline innukus vaenlaste peade maharaiumisel. Muistse roomlase identiteedi otsinguil käsitletakse põhjalikult ka vabaduse ja orjuse ning kodakondsuse ja inimsuse teemat. Sisukord: Vana-Rooma inimene (A. Giardina), Kodanik ja riigimees (C. Nicolet), Preester (J. Scheid), Jurist (A. Schiavone), Sõdur (J.-M Carrié), Ori (Y. Thébert), Vabakslastu (J. Andreau), Talupoeg (J. Kolendo), Käsitööline (J.-P. Morel), Kaupmees (A. Giardina), Vaene (C. R. Whittaker), Bandiit (B. D. Shaw), Humanitas: roomlased ja teised (P. Veyne).
Koostaja Andrea Giardina
Vana-Rooma inimene
VANA-ROOMA INIMENE
Andrea Giardina
Umbes sajand enne Lääne-Rooma impeeriumi langust esitas sõjandusalase traktaadi autor Vegetius „roomlase” tüübi lühikese antropoloogilise määratluse, mis põhines lihtsatel vastandustel. Roomlastel on vähem lapsi kui gallidel, nad on lühemad kui germaanlased, nõrgemad kui hispaanlased, vaesemad ja vähem kavalad kui aafriklased ning jäävad kreeklastele alla osavuse ja praktilise mõistuse poolest. Niisugune negatiivselt määratletud inimtüüp on teistest ometigi üle ühe asja poolest: nimelt on ta kutsutud valitsejaks. Vegetiuse järgi põhineb see kutsumus kolmel faktoril: relvade käsitsemisel (armorum exercitio), laagridistsipliinil (disciplina castrorum) ja sõjalisel vilumusel (usus militiae). Just see rafineeritud, eetikast läbiimbunud sõjateadus on aluseks roomlaste julgusele ja võidukindlusele ning on ühtlasi rooma inimtüübi eriliseks tunnuseks.[1 - Flavius Renatus Vegetius, Epitoma rei militaris, 1, 1.]
Cicero ei jäänud niisuguse seletusega rahule. Tema arvates ei saa roomlaste maailmavalitsust selgitada pelgalt militaarse faktoriga, sest roomlased ei võitnud hispaanlasi mitte oma arvukusega, galle jõuga, kartaagolasi kavalusega ega kreeklasi osavusega, vaid pidades hoolikalt kinni pietas’est[2 - Pietas – (ld k �jumalakartlikkus’, �vooruslikkus’) ülimalt tähtis mõiste rooma kirjanduses ja eetikas. – Tlk.], religio’st ja roomlastele omasest teoloogilisest tarkusest (sed pietate ac religione atque hac una sapientia, quod deorum numine omnia regi gubernarique perspeximus)[3 - Marcus Tullius Cicero, De haruspicym responsis, 9, 19. Cicerot ja Vegetiust võrreldes on silmanähtav, et viimane on lähtunud oma mõtteavaldustes otseselt või kaudselt Cicerost.].
Vegetius ei olnud kuigi haritud ega ka eriti intelligentne inimene. Oma sõjandustraktaadis käsitles ta veel 4. sajandi lõpus pKr kodanikest koosneva Rooma leegioni mudelit, mis oli vana aja jäänuk ja juba ammu oma tähtsuse kaotanud. Arutlustes kordas ta peaaegu alati stereotüüpe; ka tema skemaatiline antropoloogia peegeldab ettekujutusi, mida jagasid väikese või keskpärase haridusega ringkonnad – mul on kiusatus öelda, rahvamassid. Seega pole juhus, et just need ettekujutused, sõltumata Vegetiusest, kujundavad veel tänagi üldist kuvandit „Vana-Rooma inimesest”. Roomlase kohta arvatakse, et ta ei olnud iseäranis hiilgav, olles vähem haritud kui kreeklased, lühem kui germaanlased, kuid sõdurina distsiplineeritud ning seega tugevam ja vapram kui keegi teine. Ning, tuleb lisada, et tal oli ka imetlusväärne organiseerimisanne.
Pärast Vegetiust ja Lääne-Rooma impeeriumi langust oli endiselt tavaks seostada roomlust sõjaliste omadustega, kusjuures see ettekujutus ei valitsenud üksnes ajalookäsitlustes, vaid ühtlasi nende teadvuses, kes pidasid end muistsete roomlaste vooruste täieõiguslikeks pärijateks. Cremona piiskop Liutprand, kes tuli aastal 968 Konstantinoopolisse, et paluda Bütsantsi keisrilt Nikephoros Pho