Vägivallatu suhtlemine

Marshall B. Rosenberg

Vägivallatu suhtlemine (VVS) on meetod kaastundlike suhete saavutamiseks, mille töötas välja 1963. aastal Marshall B. Rosenberg, kes on seda sestsaadik pidevalt täiendanud. VVS pakub põhitõdede raamistikku ja oskusi, lahendamaks inimeste probleeme kõige intiimsematest muredest kuni globaalpoliitiliste konfliktideni.

Marshall B. Rosenberg, Ph.D.

Vägivallatu suhtlemine

Tänuavaldused

Ma olen tänulik võimaluse eest töötada koos professor Carl Rogersiga ajal, mil ta uuris abistava suhte komponente. Selle uuringu tulemused on mänginud võtmerolli käesolevas raamatus kirjeldatud suhtlemismeetodi arengus.

Ma olen igavesti tänulik professor Michael Hakeemile, kes aitas mul näha neid teaduslikke piiranguid ja sotsiaalseid ning poliitilisi ohte, mis on seotud psühholoogia praktiseerimisega nii, nagu mind õpetati: tuginedes patoloogial põhinevale arusaamale inimesest. Selle mudeli piirangute nägemine ergutas mind otsima viise, praktiseerimaks teistsugust psühholoogiat, mis põhineb kasvaval selgusel sellest, kuidas inimesed peaksid elama.

Samuti olen ma tänulik George Millerile ja George Albee’le nende pingutuste eest alarmeerida psühholooge vajadusest leida paremaid viise “psühholoogia äraandmiseks”. Nad aitasid mul mõista, et meie planeedil kestev hiiglaslik kannatus nõuab efektiivsemaid viise nende hädavajalike oskuste levitamiseks, kui on pakkuda kliinilisel lähenemisel.

Ma tahaksin tänada Lucy Leu’d selle raamatu toimetamise ja lõpliku käsikirja loomise eest; Rita Herzogit ja Kathy Smithi nende abi eest toimetamisel ning Donald Milligani, Sonia Nordensoni, Melanie Searsi, Bridget Belgrave’i, Marian Moore’i, Kittrell McCordi, Virginia Hoyte’i ja Peter Weismillerit täiendava abi eest.

Lõpuks tahan avaldada tänu oma sõbrale Anne Mullerile. Julgustades mind avama selgemini seda vaimset alust, millele mu töö tugineb, lisas ta sellele tööle kaalu ja rikastas minu elu.

EessГµna

Arun Gandhi

M.K. Gandhi Institute for Nonviolence, asutaja ja president

Üleskasvamine värvilisena 1940. aastatel Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus rahvastikku jaotati rassitunnuste järgi ning värvilisel elanikkonnal puudusid täielikult või osaliselt poliitilised ja kodanikuõigused, polnud kellelegi meeldiv. Eriti juhul, kui sulle iga päev ja iga hetk jõhkralt sinu nahavärvi meelde tuletati. Ja kümneaastasena valgetelt noorukitelt peksasaamine seetõttu, et sind peetakse liiga mustanahaliseks, ja mustadelt noorukitelt seetõttu, et sind peetakse liiga valgenahaliseks, on alandav kogemus, mis võib igaühe viia kättemaksuhimulise vägivallani.

Ma olin tänu oma kogemustele nii vägivaldne, et minu vanemad otsustasid mind viia Indiasse ja jätta mõneks ajaks vanaisa, legendaarse M. K. Gandhi juurde, et õpiksin temalt, kuidas tulla toime viha, frustratsiooni, diskrimineerimise ja alandamisega, mida nahavärviga seotud vägivaldsed eelarvamused võivad kaasa tuua. Nende kaheksateistkümne kuu jooksul õppisin ma rohkem, kui oskasin aimata. Ma kahetsen vaid seda, et olin tol ajal kolmeteistaastane ja keskpärane õpilane. Kui ma vaid oleksin olnud natuke vanem, natuke targem ja natuke tähelepanelikum, siis oleksin õppinud palju enam. Kuid inimene peab leppima sellega, mis tal on, mitte olema ahne – see on vägivallatu elu põhitõde. Kuidas ma saaksin seda unustada?

Üks asi, mida oma vanaisalt õppisin, oli vägivallatuse tähtsuse ja mõju mõistmine ning tunnistamine, et me kõik oleme vägivaldsed ja peame oma suhtumist kvalitatiivselt muutma. Tihti ei märka me ise oma vägivaldsust, sest oleme selle suhtes võhiklikud. Me eeldame, et me pole vägivaldsed, sest mõistame vägivalla all kaklemist, tapmist, peksmist ja sõdu – asju, mida tavalised inimesed ei tee.

Et seda selgitada, laskis vanaisa mul joonistada vägivalla sugupuu samadel põhimõtetel, mida oleme harjunud kasutama geneetilist sugupuud koostades. Ta väitis, et ma hakkan vägivallatust paremini mõistma, kui mõistan ja tunnistan meie maailmas eksisteerivat vägiv