Punane Sonja

Robert E. Howard

Tegevuse põhiosa toimub sultan Suleimani Viini piiramise ajal 1529. aastal. Punajuukseline sõjakas naisterahvas Punane Sonja Rogatinost on Viini kaitsjate hulgas. Sõdalasena ei jää ta ei raevukuselt, oskustelt ega kainelt mõtlemiselt alla teistele Howardi suurtele kangelastele barbar Conanile, kuningas Kullile ega Solomon Kaneile. Tal on sultani vastu isiklik viha – too on röövinud ära tema õe Roxelana ja teinud temast oma favoriidi. Viini piiramine on aga verine, täis reetmisi, vapraid tegusid ja hulljulgeid lollusi, mis siiski sultani salaplaane rikuvad. Kogumiku teine kangelane Cormac Fitzgeoffrey on iiri päritolu rändrüütel, kuningas Richard Lõvisüdame elupäästja ja joomakaaslane, lindprii, sest maksis kätte oma sõbra surma eest. Seekord püüab ta kätte saada müstilist ja õudset rubiini Belshazzari Veri, millest on teada, et selle omanikud ei ela kaua ja surevad vägivaldset surma.

Raisakotka vari

„Kas koerad on riietatud ja kammitud?”

„Jah, Õiglaste Kaitsja.”

„Toodagu nad siis minu ette.”

1.В peatГјkk

Kuudepikkusest vangistusest kahvatud saadikud toodi Suleiman I Toreda, Türgi sultani ette, võimsaima monarhi võimsate monarhide ajastul. Suure tumepunase kuppelvõlviga saalis hiilgas pärlitega kaunistatud kuldplaatidest troon, mille ees värises maailm. Suleimani pea kohal sätendavasse siidbaldahhiini olid õmmeldud tohutud rikkused kalliskivides, pärlid ja smaragdid. Kuid trooni hiilgus kahvatus sellel istuja säras, kelle teemantidega kaunistatud valge turbani kohal kerkis haigrusulg. Tema trooni ümber seisid alandlikul ilmel ta üheksa vesiiri, pisut kaugemal keiserlik ihukaitse mustvalgetes soomusrüüdes, tumepunased suled noogutamas läikivatel kiivritel.

Austria saadikutele jättis see sügava mulje – seda enam, et nad olid veetnud üheksa väsitavat kuud sünges Seitsme Torni vanglas Marmara mere kaldal. Saatkonna juht neelas alla oma kibestumise ja varjas vastumeelsuse näiva allumise mantliga – kummaline mantel Habordansky, Austria ertshertsog Ferdinandi väepealiku õlul. Ta sakris juuksed olid särava siidmantli, põlgliku sultani kingituse kohal sobimatult turris, vankumatud janitšarid hoidsid tema käsivarsi tugevas haardes. Nii toodi välissaadikuid sultanite ette alates sellest verisest päevast Kosovos, kui Miloš Obilitš, alistatud Serbia rüütel, oli tapnud vallutaja Muradi peidetud pistodaga.

Suur türklane uuris Habordanskyt ilmse vastumeelsusega. Suleiman oli pikk, sale mees, peene kongus ninaga ja õhukeste sirgete huultega, mille karmi joont ei pehmendanud ta sorgus vuntsid. Ta terav etteulatuv lõug oli puhtaks aetud. Ainus vihje nõrkusele peitus peenes, märkimisväärselt pikas kaelas, kuid sellele rääkis vastu saleda kogu sitkus, tumedate silmade helk. Temas oli rohkem kui pisut tatarlast – ta oli sama palju Hafsza Khatuni, Krimmi printsessi, kui Selim Sünge poeg. Valitsema sündinud, maailma suurima sõjalise jõu pärija, ei jäänud ta võim eriti alla jumalate omale.

Ta kotkapilgu all langetas vana Habordansky pea, et peita raevu oma silmades. Üheksa kuud tagasi oli kindral tulnud Stambouli oma isanda, ertshertsogi nimel, ettepanekutega vaherahu sõlmimiseks ja läbirääkimisteks Ungari raudse krooni üle, mis oli rebitud surnud kuninga Lajose peast Mohaczi verisel väljal, kus Suure Türklase armee avas teed Euroopasse. Habordansky oli oma rahvusele omase otsekohesusega nõudnud Ungari krooni oma isandale, Suleimani raevu ajades. Talle eelnenud saadik Hieronim Lasczky, Poola õukonna krahv, oli alandlikult põlvili palunud, et see kroon jääks tema kaasmaalastele Mohaczis.

Lasczkyle jagati au, kulda ja lubadusi, mille eest ta oli maksnud tehingutega, mis olid vastumeelsed isegi ta ahnele hingele – müües oma liitlasi orjusse ja avades teed läbi kõnealuse territooriumi otse kristliku maailma südamesse.

Kõigest sellest räägiti Habordanskyle, kes vahutas raevust selles vanglas, millesse kõrk ja vaenulik sultan oli ta määranud