Klassikokkutulek Kassaris

Helju Pets

Nelikümmend kolm aastat pärast keskkooli lõpetamist sätivad klassikaaslased end Hiiumaale Kassarisse üle väga pika aja kokkutulekule. Aastate jooksul on nende elus palju muutunud, kuid nagu selgub, väga palju ka lihtsalt varju lükatud, alla surutud, ootele jäetud. Nüüd, juba mõnevõrra elu näinud inimestena uuesti kokku saades jätkub mõnigi lugu sealt, kus see omal ajal pooleli jäi, ja alguse saab mõnigi päris uus lugu. "Klassikokkutulek Kassaris" on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Helju Pets

Klassikokkutulek Kassaris

I

Hurme ei teadnud, mida selga panna. Alates esmaspäevast oli ta õhtuti peale tööd kogu oma riidekapisisu selga proovinud, meeldivat leidmata. Hurme ei armastanud pikki pükse, need tegid ta ahta tagumiku olematuks ja istusid laisalt kottis, kuigi rätsep oli pükse figuuri järgi kohendanud. Tema meelisriided olid kostüümid, seelikud, kraeta pluusid, džemprid ja suurte nööpidega kampsun. Tal olid ka ühed teksapüksid, aga neid kandis Hurme haruharva, vaid siis, kui tuli pühapäeval ilmtingimata poodi minna, ja lillat jopetki sai siis tuulutatud. Jalanõud olid kõik kõrgete kontsadega, ja ainsad tossud, mis ootasid esikukapis juba mitu aastat kasutamist, tuli üles otsida. Hurme valis välja kaks suvekleiti, pika teksaseeliku, mõned topid, särgid ja suurte nööpidega kampsuni. Kindlasti tuli veel võtta ujumistrikoo, rannaplätud ja kingad. Missugused kingad? Valged rihmikud punase kõrge kontsaga või natuke madalamad roosad? Hurme võttis mõlemad. Igaks juhuks. Ja vihmavari ikka ka. Kes teab, missugune ilm võib Hiiumaal olla.

Oli juuli lõpp, 29. juuli, neljapäev, suur suvi juba läbi saamas, kuigi ilmajaam oli lubanud lämbeid ilmu veel augustiski. Hurme paigutas kõik vajaliku reisikotti, jättes kosmeetikakoti ja hügieenitarbed hommikuks.

Ta oli eile tütre juures iluravil käinud. Juulia töötas kosmeetikuna ja tütre tuttav juuksur oli Hurmele juuksepikendused teinud. Hurme vaatas peeglisse. Blondid juuksed ulatusid nüüd natuke allapoole õlga. Ta oli endaga rahul. Mida veel võib kuuekümne ühe aastane naine soovida. Hurme oli kogu elu välimusele suurt rõhku pannud. Kõige suuremat muret tegi talle vöökoht, mis kuidagi ei tahtnud rasvarullikestest vabaneda. Kui ta Juuliale oma murest rääkis, ütles tütar: „Ema, sa oled ju üle kuuekümne, mida sa ometi tahad? Sul on ideaalne figuur oma aastate kohta. Vaata, ka minul on rasvavoldid. Kanna siis avaramaid rõivaid, sulle ei sobi enam liibukad, iga on selline.”

Tütrel oli muidugi õigus. Temast palju, palju nooremad olid nagu moosipirukapallid ja ei mingit häda. Nurme raamatukogu juhataja Nora, kelle alluvuses Hurme töötas, oli temast poole noorem, kuid mitu korda vormikam, aga kandis julgelt liibuvaid toppe, kitsad püksid esitlemas trullakat tagumikku.

Hurme ohkas, vaatas peeglisse ja ohkas jälle. Kas oli ikka õige tegu lasta juuksepikendused panna, kui vaid kuus kuud vastu peavad? Aga olgu, vähemalt kolm päeva peab ta väga hea välja nägema.

Hurme istus ja hakkas fotoalbumit lehitsema. Ta ei olnud seda peaaegu nelikümmend aastat kapist välja võtnud. Oli unustanud kooliaegse albumi koos mälestustega. Album oli nahkköites, suur ja paks. Esialgu oli ema kleepinud fotosid mahukasse nahkköites albumisse, hiljem tegi Hurme seda ise. Esimesel lehel esimene, teisel teine klass ja nii edasi. Ta uuris mustvalgeid, küllaltki halva kvaliteediga pilte. Jah, klassivend Suureke oli harrastusfotograaf.

Suureke. See oli hüüdnimi. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. Ta lehitses edasi.

Ines. Hurme ja Ines olid pinginaabrid kaheksa pikka aastat. Nad ei olnud küll südamesõbrannad, aga pinginaabriks olla oli nagu kohustus. Jah, paljud pidasid pinginaabriks olemist lausa kohustuseks – esimesest klassist kuni lõpuni. Inesega oli ta kokku puutunud raamatukoguhoidjate koolitusel kümmekond aastat tagasi. Nende vahel oli olnud küll jälle