SГµnalood. EtГјmoloogilisi vesteid
Udo Uibo
Kust tulevad eesti keelde sellised argised sõnad nagu leib, püksid, taevas ja aitäh? Kuidas on sõna abrakadabra seotud hambavaluga? Miks meie ütleme emakeel, kui poolakad ütlevad isakeel ja venelased sünnikeel? Mis ühendab pätte ja viiske, bikiine ja tuumakatsetusi ning spämmi ja sealihakonserve? Kes on see kuulus eestlane, kes on loonud sõnad hapnik ja voorus? Kas James Bond ja Pontu on nimekaimud? Kuidas on sõna tripper ühenduses sõnaga triblama? Mis sõnad on eesti keelde tulnud serbohorvaadi ja mustlaskeelest? Mida okei tegelikult tähendab? Nendele küsimustele oskab vastata etümoloogia – teadus, mis uurib sõnade päritolu ja omavahelisi suhteid. Raamat „Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid” sisaldab põnevaid ja kohati naljakaidki lugusid enam kui saja viiekümne eesti sõna päritolust ja seostest. Udo Uibo on Eesti Keele Instituudi leksikograaf, kirjanduskriitik ja tõlkija. Tema sõnalood on varem ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus ning olnud eetris Vikerraadios.
Udo Uibo
SГµnalood. EtГјmoloogilisi vesteid
Saateks
On öeldud, et inimene elab keeles nagu kala vees. Emakeel on iga inimese jaoks niivõrd loomulik keskkond, et selles toimuvaid nihkeid ei panda sageli tähelegi. Keel ja selle sõnavara aga on pidevas muutumises. Osa sõnu kaob tasapisi käibelt ja teised astuvad asemele. Tänapäeval üldarusaadavast lausest Üllas kuninganna veendus alluvate voorustes poleks näiteks Kristian Jaak Peterson mõistnud ainsatki sõna, sest tema ajal polnud neid lihtsalt olemas: sõnad kuninganna (algul kuningana) ja voorus pärinevad Friedrich Reinhold Kreutzwaldilt 19. sajandi keskpaigast, ülejäänud on loodud alles 20. sajandi algul.
Sõnade päritolu ehk etümoloogia vastu on huvi tuntud igiammustest aegadest. Eesti keele puhul võib seda huvi jälgida meie kirjakeele algusaastatest alates. Juba Heinrich Gösekeni eesti keele õpetuses «Manuductio ad Linguam Oesthonicam» (1660) leidub alajaotus sõnadega, mis raamatu koostaja arvates on eesti keelde laenatud saksa keelest – haak, kantsel, kelder, müür, nööp, teener, võlv, värv, äädikas jne. Kui teha mööndus, et Göseken ei eristanud vanu germaani, alam- ja ülemsaksa laene, nagu nüüdisajal tavaks, siis peab tema nimekiri suurelt jaolt paika ka tänapäevaste teadmiste valgusel. Etümoloogilisi tähelepanekuid on tema keeleõpetuses siin-seal mujalgi. Näiteks arvab Göseken, et sõna sitik lähtub sõnast sitt ja sõna kõrtsmik tuleb sellest, et Eestimaa esimese kõrtsimehe nimi oli Mikk. Kui esimese sõna puhul oleme Gösekeniga samal arvamusel praegugi, siis teise sõna seletus paneb kergelt muigama, ehkki samalaadseid viperusi võib etümologiseerijail ette tulla ka tänapäeval.
Niisiis võib tingimisi kõnelda eesti sõnade päritolu uurimise kolme ja poole sajandi pikkusest ajaloost. Tavaliselt on kombeks, et seesugust tegevust kroonib mahukas sõnaraamat, mis võtab paljude keeleteadlaste uurimistöö tulemused kokku lühidalt ja avalikkusele arusaadavas vormis. Sedalaadi sõnaraamatuid on meil kolm: Alo Rauna õbluke «Eesti keele etümoloogiline teatmik» (Toronto-Rooma, 1982), Julius Mägiste mahukas, kaheteistköiteline «Estnisches etymologisches Wörterbuch» (Helsingi, 1982–1983) ja hiljaaegu Eesti Keele Instituudi teadlaste Iris Metsmäe, Meeli Sedriku ja Sven-Erik Soosaare käe all valminud «Eesti etümoloogiasõnaraamat» (Tallinn, 2012).
Siinne raamatuke «Sõnalood» on sündinud kirjastuse Tänapäev soovil ja ettepanekul. Ehkki aines on sama mis etümoloogiasõnaraamatutel, on käsitluslaad erinev: kui etümoloogiasõnaraamatud vaatlevad sõnavara keskset osa süstemaatiliselt, siis siinsete vestete sõnavalik on juhuslikum, aga käsitlused on pikemad ja rohkem selgitusi pakkuvad, kui see on võimalik sõnaraamatus. Vested on üles ehitatud erinevalt: mõni vaatleb üksiksõnu, mõni mingite tunnuste järgi ühendatud sõnarühma. Taotluseks on pakkuda meie sõnavara ajaloo kohta üldharivat lugemist neile, kes sell