Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi

Enn NГµu

Sügavalt rahvuslikult meelestatud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitseväes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest taevast. Romaan kirjeldab värvikalt ja üksikasjalikult 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba ja mis sellest saab või ei saa, kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik, seda romaan peegeldabki. Imelik telefonikõne 57 aastat hiljem avab võimatuid uksi. Autor järgib omal viisil Anton Hansen Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni. Romaani kohta võikski öelda, et see on kolme autori palgeline pimeda armastuse triloogia.

Enn NГµu

Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi

Ma armastasin rootslast

Kümme aastat on möödunud inimesi laiali pillutanud Teise maailmasõja lõpust, kuikahekümne ühe aastane Eerik pärast tüütut kümnetunnist elektrirongil loksumist koos temast märksa vanema Suloga pärale jõuab. Lootusetus on ta üle võimust võtnud, kuigi erakordselt kuum suvepäike paistab ja pakub sooja troosti. Ta peab Põhja-Rootsis Sollefteås kroonus kohal olema kolmapäeval, kolmekümne esimesel mail tuhat üheksasada viiskümmend viis täpselt kell kolmteist kolmkümmend. Hiljaks jääjaid karistab võim kasarmukartseriga. Ta on ajutiselt selleks suveks kaitseväe ametliku kirjaga ootamatult siia saadetud, kuigi sõjaväkke võtmise otsus üheksateistkümnendal jaanuaril tuhat üheksasada viiskümmend viis on ta määranud aega teenima Kuninglikku Svea Lahingvoorirügementi Linköpingis, aga seal ei jätku tänavu tema jaoks vabu väljaõppekohti. Järgmisel suvel saab, kui esimese aastakäigu poistest need, kes pole gümnaasiumi viletsamate lõpuhinnete tõttu arstiteaduskonda sisse saanud, peavad tavalisse ühejuti-ajateenistusse üle kolima. Linköping on korralik linn lõunas ja ülikoolilinnale ligemal kui pisike üheksa tuhande viiekümne kuue elanikuga Sollefteå, millest ta varem pole midagi kuulnud. Koht tundub vaguniaknast vaadates esimesel silmapilgul kui pärapõrgu mahajäetud tolmune tagahoov.

Eerik oleks pidanud oma esimese kroonusuve juba kolm aastat tagasi ära teenima, aga siis polnud ta eeldusena vajalikku Rootsi kodakondsust kätte saanud, ja selleta kuningriik relva tema kätte ei usalda. Üksteist aastat varem oli ta elanud Eestis keset sõjamöllu ja pommitamisi. Pärast tuhande üheksasaja viiekümne kolmandal aastal Rootsi meditsiiniameti eriloaga arstiteaduskonda vastuvõtmist on ta aasta hiljem õnnistatud seal edasiõppimiseks hädavajaliku uue kodakondsusega, mis on viibimata käivitanud rahuriigi okasroosiunest ärganud sõjaväeaparaadi. Eesti kodakondsust tal keegi ära ei oska võtta, sest Rootsi on tunnustanud Stalini okupatsioonivõimu Hitleriga käsikäes alates saatuseaastast tuhat üheksasada nelikümmend ja Eesti vabariigi täielikult ära unustanud. Oma nahk on kallim. Eerik täidab sõnakuulelikult ja analüüsimata kõik kuningriigi pliiatseid närivate ametnike bürokraatlikud automaatkäsud.

Kui ta kroonu ajateenistuskutse kui ametliku priipiletiga peale ümberistumist tillukeses Långsele alevis koos Suloga Sollefteå raudteejaamas vagunist välja ronib, halbade ilmade eest katva varikatuse alla perroonile, on tal tunne jalge all, nagu oleks lõputule põhjamaale ja maailma otsa kohale jõudnud, kust edasi ega tagasi ei pääse.

– Mis kuradi kolkasse meid on saadetud! vannub Sulo, kui nad aeglaselt vastu tahtmist jaamast väljuvad.

Siit ülevalt, suure ümmarguse katusekellaga, telliskividest laotud kahekordse, kõrgete akendega lossiliku raudteejaama eest avaneb väljavaade nagu kinolinal kaugele alla võimsatele betoontaladele rajatud raudsillale, millest loode pool keset kärestikulist jõevoolu kangutavad kolm kanget parvetajat palke kõrgel neljakandilisel kivitornil tillukese puudega kaetud saare ees. Eerikut ei kütkesta pilt praegu põrmugi, kuigi teises seoses oleks see võinud maaliliselt