Reporter

Avo Kull

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

I

NAINE ISTUS LAUA PEAL JA NAERATAS. TEMA RÄTSEPAISTES KEHA OLI pisut tahapoole kallutatud ja toetus sirgetele lihaselistele kätele. Ta oli alasti. Parajalt päikest näinud saleda keha taustal eristus kontrastselt päevitamata naha piimvalge vööt. Tema büst polnud lopsakas, pigem oli see kauni kujuga neiurind, mida aeg polnud veel jõudnud rikkuda. Naise kuldblondid juuksed helklesid päikeses ja kergelt vidukil silmade pilk oli pööratud kuhugi üles.

Pilt seisis seinal hulk aega, enne kui Rein järgmise slaidi projektorisse pistis. Ruumis valitses vaikus, ilmselgelt piinlik vaikus. Keegi ei üritanud nähtut kommenteerida ja tundus, et mõni hoiab lausa hinge kinni. Niivõrd ootamatu oli näha suures plaanis pilti alasti peoperenaisest, kelle sünnipäevale oli tuldud.

Sünnipäevalaps Rita Rannik istus diivanil, jälgis muigel sui toimuvat ja püüdis pingsalt külaliste kinnistest ilmetest midagi välja lugeda. Pilt järgnes pildile, nüüd olid need peamiselt värvikirevad vaated ümberkaudsest loodusest: metsast, rukkipõllust ja õitemerest kevadisel karjamaal.

„Ei noh, eks looduspilte ole ikka kena vaadata,” sai Maakonna Sõnumite peatoimetaja Ants Enden lõpuks sõna suust.

„Naine ka ju osa loodusest,” lisas Rita abikaasa Rein, kes külalistele pilte näitas. „Võib-olla isegi parim osa.”

Pinge langes ja õhkkond muutus pisut vabamaks. Külalised julgesid end juba liigutada ja saatsid kiireid kõõrdpilke peoperenaise poole, kes kõigile lahkelt naeratas ja end silmanähtavalt hästi tundis. Pikkamööda ilmus vaikne muhelus meeste nägudele. Naised püüdsid pilke peites varjata oma nõutust. Keegi tõstis klaasi ja ruumi tekkis kerge sumin, kuid järgmisel hetkel ilmunud pilt lõpetas taas elevuse kui lõigatult. Pereproua Rita seisis alasti keset ümberringi laiuvat rukkipõldu ja näksis kollakat viljapead. Üks käsi toetus puusale, teine hoidis sõrmede vahel pikka viljakõrt. Tema tuules lehviv blond juus sulas ühte ümberringi voogava ja lainetava kuldkollase viljaväljaga.

Kõigi koosviibijate hämmastunud pilgud olid naelutatud seinale, millelt porgandpaljas pereproua naeratades alla vaatas. Mehed heitsid ärevaid pilke kaaslastele ja üritasid häbelikult naeratada, naiste näod muutusid aina mornimaks.

Rein hoidis ka seda pilti pikalt projektoris ja jälle lasi Rita pilgul ringi käia. Salapärane sära ilmus tema silmisse, kui ta seiras vaatajate nägusid. Tema abikaasa vaid muigas häirimatult ja näis isegi imetlevat oma noore naise kauni keha alasti ilu.

Slaidikarp sai tühjaks ja sellega suviste fotomeenutuste näitamine lõppes. Rein lülitas projektori välja ja süütas tule. Peokülalised sirutasid selga ja vaatasid ebalevalt ümberringi. See oli paneelmaja kolmetoalise korteri elutuba, kuhu sünnipäevaseltskond vaevu ära mahtus. Üks sein oli kaetud kiiskavalt läikiva sektsioonmööbliga, teise ääres seisis kohustuslik diivan laua ja kahe tugitooliga. Toole oli köögistki juurde toodud ja kõigil oli keskmiselt kitsas.

Jälle oli peatoimetaja Ants Enden see, kes esimesena piinliku vaikuse katkestas: „Kuule, Rita, kas sa ei tahaks seda viimast pilti meie lehe põllumajanduskülje kaunistuseks annetada?”

Kõlas paar naeruturtsatust. Rita vaatas oma peatoimetajale siiralt silma ja vastas lühidalt: „Hea meelega.” Ning lisas pärast pisikest pausi: „Aga ehk pisut hiljem.”

„Miks hiljem?”

„Esiteks tuleks ära oodata, millal meie leht värviliseks muutub. Mustvalgena poleks sellel pildil erilist efekti. Teiseks tuleks lasta meie puritaanlikul publikul oma ootam