Literistid

Kristjan Loorits

Helsingis antropoloogiat tudeeriv eestlane Patrik hakkab kirjutama artiklit palju tähelepanu pälvivast literistlikust liikumisest, segust new age'i jüngritest ja vältimatut intellektuaalset maailmalõppu kuulutavast ususektist. Uurimisobjektiga lähemalt tutvudes läheb lugu aga märksa segasemaks, isegi unenäolisemaks. Kristjan Looritsa debüütromaan käsitleb meelelahutusliku põneviku stiilis mõningaid kaasaegse vaimufilosoofia ja analüütilise metafüüsika teemasid.

Kristjan Loorits

Literistid

Listeristid ehk Patrik Laurise kummaline elu

OLI VARAJANE ÕHTUPOOLIK JA PATRIK KAVATSES VEEL VÄLJA MINNA. Hetkel aga istus ta roidunult vanal pleekinud tugitoolil, jalg üle käepideme rippumas, ja oli oma eluga rahul. Kõik oli enam-vähem nii, nagu talle meeldis. Suvi, aga mitte liiga palav, selge taevas, päike lähenemas horisondile ja ees vaba õhtu. Helsingi oli täna värske ja lõhnas sirelite järele. Avatud aknast kostis kõrgete kontsade kriipimist vastu asfalti. Patriku arvates oli see üks erutavamaid hääli maailmas. Kusagil eemal purunes pudel. Soe tuuleõhk liigutas õrnalt kardinat ning kandis tuppa noorte tüdrukute naeru ja pääsukeste kriiskamist.

Patrikul ei olnud ka homme mingeid erilisi kohustusi. Heiki oli talle küll südamele pannud, et ta ei lükkaks literistide intervjuud lõpmatuseni edasi, aga täna ei kavatsenud Patrik töö peale mõtelda. Kui tervis lubab, võib ju homme neile literistidele helistada.

Pärast mitmekümneid minuteid täis tahtejõuetut võitlust magusa roidumuse vastu ajas Patrik ennast lõpuks siiski püsti, sulges akna, võttis kirjutuslaua sahtlist diktofoni (ilma milleta ta pea kunagi kodust ei lahkunud) ja tooli seljatoe pealt jaki, kontrollis, et võtmed on taskus, ning astus trepikotta. Kitsast aknast sisse paistev päike pani trepikojas keerleva tolmu kuldselt helendama. Patrik naeratas põgusalt võlutuna vaatepildi ilust, heitis pilgu kellale ja kiirendas sammu. Alkode sulgemiseni ei olnud enam kuigipalju aega.

Tänavale hüpates tõmbas Patrik kõhu sisse – kohustuslik või vähemalt soovitatav liigutus pintsakulõikega jakki kandes. Esplanaadile minnes jäi Sokose-alune Alko peaaegu tee peale. Karliga kahekesi istudes oleks võinud muidugi ka õlut juua, aga Patrik eelistas viimasel ajal punast veini. Samuti võinuks suur kotitäis õllepudeleid Esplanaadil liigselt politsei tähelepanu püüda, samas kui viisakatele veininautijatele ei pööranud Soome korravalvurid üldiselt tähelepanu. Karl oli Patriku parim sõber ja ühtlasi ainus inimene, kellele too söandas rääkida avameelselt oma naisemuredest, mis tähendasid juba pikemat aega muresid Rebekaga.

Oli selle suve esimene tõeliselt soe õhtu ja kuigi oli teisipäev, kihasid tänavad noorte rõõmsast räuskamisest ja jalutavate paarikeste hubasest jutupominast. Mannerheimintied ületades tundus Patrikule, et trammirataste kolin, õhtune valgus ja peatuses ootavate tüdrukute parfüümid segunesid justkui mingiks ühtseks Helsingi hõnguks, mida võis joobudes sügavale kopsudesse tõmmata. Patrik oli ennast alati Eestimaa patrioodiks pidanud, aga ta pidi tunnistama, et Helsingi meeldis talle tunduvalt enam kui Tallinn. Suur ja avatud mereäärne kesklinn – Kamppi, Eira, Kruununhaka, Kaisaniemi park, Punavuori, Etu-Töölö, Kaartinkaupunki ja Katajanokka justkui toetasid ja täiendasid üksteist, samas kui iseenesest hubane Tallinna vanalinn seisis keset ebasõbralikke Balti jaamu, Tõnismägesid, Vabaduse väljakuid ja Rotermanni kvartaleid. Helsingis oli mõnus pea igal pool jala kõndida, Tallinnas ei olnud.

Kui Patrik nelja veinipudeli võrra raskema seljakotiga taas Mannerheimintied mööda Esplanaadile lähenes, tundis ta aga äkki seda vastikut tuttavat tunnet, mis valdab inimesi sageli pärast erilise põhjuseta tuntud elevust ja rõõmu: mingit kõledat argisuse puhangut, mis oleks justkui määratud karistusena teenimatu ja liiga lihtsalt saavutatud õnnekillukese eest. Mis siis, kui Rebeka teda tõesti petab? Mis siis, kui Patriku sammude rüt