Vabrik

Avo Kull

1990. aastad oli karm aeg, mil murenesid aastatega kujunenud arusaamad, purunesid pikalt kehtinud tavad ja seniomandatud elutarkus kaotas olulise osa oma endisest väärtusest. Need olid aastad, mil läbi ületamatutena tunduvate raskuste, läbi valu ja vaeva, kujunesid uued omandi- ja inimsuhted, põrkusid ning purunesid vastandlikud huvid ja soovid, sünnitades vastasseise, mis tihti tervet ühiskonda vapustasid. Paljudele oli see suurte segaduste ja kurjade kannatuste aeg, kuid mitmetele enneolematute võimaluste, otsingute, leidmiste ja loomingu aeg. Selle romaani tegelased ujuvad oma äridega just selles segases vees, püüavad kapitaalselt muutunud olukorras kuidagi toime tulla ning alustada elu ja äri viisil, millist nad varem näinud ega kogenud pole.

Avo Kull

Vabrik

I

OSA

EESTI UNISTUS

I

„SA VEEL KAHETSED SEDA! USU MIND, KUNAGI SA PISARSILMI KAHETSED!” Naine kuivatas käeseljaga nägu ja pööras end küljele.Tema maipäikeses juba pisut pruunistuda jõudnud keha oli aovalguses tõesti kaunis. Algava hommiku kahvatu kuma ei näidanud veel kõiki naise kehakurve oma täies ilus. Midagi jäi varjatuks, midagi aimatavaks, jättes kujutlusvõimele ohtralt ruumi.

Mees sulges silmad. Raju raevukusega välja elatud kirg, mis kaht janunevat keha oli koos hoidnud, vaibus, lihased lõtvusid, hoog kustus. Öö sai mööda, kuid rahu ega rõõmu algav päev ei ennustanud. See ei olnud ilus hommik.

Naine jälgis üksisilmi üha selgemini väljajoonistuvat tapeedimustrit seinal.

„Sa siis teadlikult kasutasid mind ära?”

Mees, suutmata varjata tüdimust, poetas pärast pisikest pausi:

„Midagi ega kedagi ei kasutanud ma ära. Me ju tegime seda koos, Helen, vastastikusel nõusolekul, nii et pole mõtet kedagi süüdistada.”

„Aga mina…”

SГµnad ei tulnud kuidagi Гјle huulte.

„Aga mina… ma armastasin sind ja lootsin…”

Ta ei Г¶elnud, mida lootis, aga seda polnud ehk vajagi. See ei olnud esimest korda jutuks.

Mehe ilmselgelt süüdlaslik, pisut kohmetugi ilme andis julgust jätkata:

„Allan, jää mu juurde…”

„Ei, Helen. Püüa mõista, ma ei saa niimoodi. Mul on perekond, sa ju tead… ja pealegi olen ma sinu jaoks vist ka juba liialt… vana.”

„Aga miks… miks sa siis üldse minu juures käisid? Lihtsalt pingeid maandamas? Kes ma sulle olen? Järjekordne madrats, millel oma mehelikke tunge välja elada?”

Helen virutas jõulise rusikahoobi vastu Allani rinda ja laskus jälle selili voodile.

Lahkumineku Г¤hvardavat ohtu oli ta ju kogu aeg aimanud, kuid ikka Гјritanud seda tГµrjuda, endast eemale lГјkata. Halastamatu selgusega mГµistis Helen, et Г¤hmane ootus, mis tema unistustes oli aina kaunimat kuju vГµtnud, oli vaid pelk enesepettus, Гµhust vГµetud lootus, millele midagi pГјsivat rajada ei saanud. See arusaam Г¤rritas ja tekitas solvumistunde, millega vГµimatu vГµidelda. Mida see juhmard endast Гµige mГµtleb?!

Sügav rütmiline hingamine andis märku, et kaaslane tema kõrval on uinunud. Helen pööras pead ja vaatas magavat meest. Praegu oli ta hoopis teistsugune kui tavaliselt. Lõtvunud lihased tema päevitunud näol peegeldasid sügavat rahu. Blond juuksepahmakas katmas kõrget laupa, õhkõrn naeratus huulil.Või oli see hoopis muie? Kuidas ta küll niimoodi võib? Kuidas saab ta rahulikult magada ajal, mil kogu elu on kiivas ja karile jooksmas?

Helen pööras end järsult ja mees avas silmad. Hetke pärast ta rääkis:

„Saa ometi aru, Helen. Ma ei ole sind ära kasutanud ega tahtnud sulle haiget teha. Ma olen sinust ikka hoolinud ja mul on sinuga hea olnud.”

„Aga minul? Oled sa kunagi minule ja minu tunnetele mõelnud? Või sa tõesti arvad, et mul muid valikuid polnud?”

„Ei arvanud.” Mehe näole ilmus muie: „Valikuid sul kindlasti oli ja sa valisid parima.”

„Ennasttäis siga!”

Jälle raksatasid rusikahoobid vastu mehe rinda. Jõuline löökideseeria sumbus ägedasse nuttu ja naine tõmbus uuesti endasse. Allan tõusis istukile ja heitis kaaslasele karmi kõõrdpilgu.

„Ehk lõpetaksime nüüd etteheited ja poksi. M