Leemuripoeg Ville teeb sääred

Kairi Look

Nupukas leemuripoeg Ville on kahetsusväärsel kombel sündinud eriti tobedate ahvide pesakonda. Nii ei jäägi tal üle muud, kui kodust lahkuda ja linnaorav Pierre’iga maailma uudistama minna. Sõbrad satuvad lõbusatesse seiklustesse Euroopas, kus külastavad tulbiturgu, kassidest pungil veskikohvikut, kuulsat kaubamaja ja isegi kunstimuuseumi! Rännuteele satub mitmeid põnevaid loomi ja Ville õpib neilt nii mõndagi. Kairi Look (snd 1983) elab Amsterdamis. „Leemuripoeg Ville teeb sääred” on tema esimene raamat. Varem on ta kirjutanud ajakirjadele ja peab blogi aadressil amsterdamiseerunud.blogspot.com.

Kairi Look

Leemuripoeg Ville teeb sääred

ESIMENE OSA

Metsaelu

Pesakond

Pilvitu metsahommiku rahu lõhestas nördinud ahvikisa. „Õudne äpardus! Nurjatu looduse vastik vingerpuss!”

Juba Ville esimesel sünnipäeval kuulutas leemurite suguselts oma pesamuna vussis ja kasutuks ahviks. Muidugi nad eksisid: Ville oli ajaloo esimene nupukas leemur ja ta pea lõikas nagu koorelahutaja. Erinevalt kiuslikest kaaslastest, kes päev läbi oksal kõõludes linde käbidega pildusid, oli Ville erakordselt eeskujulik loom. Arenemisvõimelise ahvi kombel tuli ta juba varakult puu otsast alla ja uudistas teraselt maailma. Ville suured silmad olid helerohelised ja kiirgasid nagu laternad. Ta pilk lõi leemurite kasimata pesa hämaruses oivaliselt särama.

Vanadele ahvidele valgus ei meeldinud. Kiusukotid ulgusid õelalt nagu üks mees ja tegid Villele lõustu, kuni see nurka tagasi ronis. Aga kahtlasevõitu silmad olid vaid üks paljudest põhjustest, miks leemurid Villet võõrastasid. Pesakonna pealik Juulius keelas tal karmilt ka õhtused ringiuitamised: „Aus leemur pikutab öösiti pesas ega kooberda arutult mööda metsi. Veel jäta meelde, et teiste loomadega leemur ei lobise. Meie igivanas sugupuus pole sellist asja enne nähtud. Leemuri parim sõber pole lind ega orav, vaid teine leemur.”

Mis seal salata – Juulius oli isegi leemuri kohta kaunis napakas. Ta oli oma päritolu üle kohutavalt uhke ega teinud kuulmagi narrimist, et nende liigil on ajudega halvasti. Pealegi polnud sinna midagi parata. Mõistusega ei hiilanud juba leemurite vaarisad, kes olid tõelised vana kooli ahvid. Neid kutsuti primaatideks ja teiste loomadega võrreldes olid nad ikka täitsa metsa poole.

Juulius ei lasknud end loomade narrimisest häirida ja tuututas vastu, kuis jaksas. „Vanad lollid! Me oleme primaadid – priimade leemurite soost! Me oleme esimesed ja parimad. Kõik sabata loomad võivad minna ja panni lakkuda!” Juulius rääkis kõigile, et on ahvide iidse suguharu kroonimata prints ja tal on banaaniistandusi mitmel pool ilmas. Loomad said leemuri hullu juttu kuulates kõvasti naerda.

Maapinnal kõndimist pani Juulius pahaks ja sülitas pähe igaühele, kes päikeselisel pärastlõunal puu alt möödus. Ta ei sallinud ka linde, sest nad ei roninud, vaid hõljusid arutult tuules. Öökullid olid Juuliusele eriliseks pinnuks silmas. Kogenud ajuuurija moel jutustas ta kõigile, et lindudel on aju asemel peas pehkinud pähkel, mis segab ronimist. „Öökullid on metsa malts!” kriiskas ta ladvast ja ronis tuulealusele oksale sitikaid sööma.

Ville oli seevastu suur öökullide sõber. Ta oli heades suhetes ka rändlindudega, kes käisid talvel palmisaartel kokteile joomas ja nägid paljut, mida leemurite metsas polnud. Lindudega sõbrustamine oli ainult keeruline, sest Juulius kiusas pesakonnas kõiki, kes teiste metsaelanikega rääkisid. „Leemurid on metsa kunnid! Teiste loomade lobast tuleb ainult lollusi. Õige leemur mitte ei küsi, vaid annab nõu!” jutlustas ta alatasa kõrgelt puuladvast. Kes vahele jäi, sai Juuliuselt näpistada. Vana leemuri kondised käpad olid erakordselt tugevad. Räpaste ja teravate küüntega!

Villest ei saanud Juulius siiski jagu. Pärastlõunati, kui laisavõitu leemurid varjus pikutades tõuke sõid, luusis noor leemur laanes nagu vilunud salakuulaja.