Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“

Janika Vaht

Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoidub omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning millises suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.

Janika Vaht

Vabanemine. Sari „Noorsooromaanide võistlus 2012“

Proloog

Mu mõtted olid laiali ja mul ei olnud tahtmist koju minna. Olin juba tunde tänavaid mööda uidanud, kuid sellest hoolimata ei olnud ma eneses selgusele jõudnud. Olin segaduses ja ääretult vihane oma vanemate peale. Viha pole mulle sugugi iseloomulik. Ükskõik kui palju ma neid mõista ei üritanud, ei olnud sellest kasu. Neid ei suutnud keegi mõista, ka nemad ise mitte.

Silla alt läbi jalutades märkasin enda kohal tumedat kogu, kes üle käsipuu ronis. Hetkegi mõtlemata jooksin mööda tumeroheliseks tõmbunud mäenõlvakut üles ja tormasin sillale. Kiirustasin hingeldades kogu poole. Nähes kuju valgustatult, sai mulle selgeks, et see oli mees või pigem noormees. Võtsin hoo maha ja liikusin rahulikult tema suunas.

„Kuule, ära mine sinna. See on ohtlik,” sõnasin õhku ahmides.

Noormees ajas silmad suureks ja klammerdus käsipuu külge. Tema vaade täitus pisaratega, kuid ta ei nuuksatanud ega öelnud sõnagi. Ta lihtsalt nuttis. See oli esimene kord, kui nägin meest nutmas.

„Tule rahulikult siiapoole tagasi. Räägi mulle, mis juhtus, ma kuulan su ära.”

Linn oli vaikne ja meist ei möödunud ühtegi autot. Niipalju kui mu silm seletas, ei liikunud ümbruses ainsatki hinge. Ainult suure kaubamaja rikki läinud nimesilt surises häirivalt.

Mees raputas närviliselt pead ja toetas otsaesise vastu käsipuud. Ta haaras kätega juustest ning kostus esimene nuuksatus. Hetkeks tundus mulle, et nüüd ta kukubki alla. Lähenesin talle aeglaselt ja panin oma käe ta pea peale. Tema tumedaid juukseid siludes tundsin, kuidas ta värises. Ma tahtsin seda õrna ja hirmunud inimest kaitsta ning päästa. Mul oli temast kahju.

„Anna mulle oma käsi, ma aitan su üle,” püüdsin võimalikult veenvalt sõnada. Värisesin samuti. Mees ei tõstnud pead. Ta seisis niiviisi, laup vastu käsipuud, veel veidike aega, kuid varsti ulatas mulle käe. Ta ronis üle piirde ning vajus mulle selga. Silitasin nutva noormehe pead. Ta oli mulle täiesti võõras. Ma polnud teda kunagi varem näinud, kuid tema tumedad silmad tekitasid minus ühteaegu nii sooja kui ka õudustäratava tunde.

Lebasime tühjal öisel sillal ja varsti läksid meie teed lahku. Nii jäi mulle meelde minu seitsmeteistkümnenda suve viimane vihmatu päev.

I

Kui üles ärkasin, sadas akna taga paduvihma. Olin juba päevi mõelnud, et varsti upume selle saju sisse ära. Vihma oli sadanud juba kaks nädalat ja täna oli esimene koolipäev. Sel hetkel ei olnud mul kooliminemisest sooja ega külma, sest sellise ilmaga ei tulnud nagunii midagi paremat mõttesse.

Haarasin koridorist erkpunase vihmavarju ja astusin jahedasse hommikusse. Maha jäi terve kitsa kõrvaltänava pikkune kivist ridaelamu. Peatänavale jõudes nägin enda ees ebatavalist rahvasumma. Olin need kaks nädalat erakuna veetnud. Võis öelda, et ma ei olnud peaaegu üldse püüdnud välismaailmaga kontakti luua. Sel hommikul aga puutusin kokku nii paljude erinevate inimestega. Töötajad ruttasid bussidele, pidasid taksosid kinni, närvilised lapsevanemad panid lapsi bussi peale ja mõned, nagu mina, jälgisid mööda kiirustavat elu. Mõtlesin, kas ka varem oli selles linnas nii palju inimesi olnud. Ehk olin alles nüüd silmad avanud ja siiani pimedana ringi käinud?

Liikusin koos rahvamassiga peatuse suunas ja pääsesin ohutult bussi taganurka seisma. Kui suur helekollane kastmaja paistma hakkas, teadsin, et pean jälle oma erkpunase vihmavarju avama nin