Skvotterid

Hugo Vaher

Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine noorsooromaan räägib tühjana seisnud maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vaatamata oma vanusele ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad. See on jutustus suvest ja sõpradest, hoolimisest ja armastamisest, ei puudu ka tubli annus närvikõdi. Tegu on noorteromaanikonkursil ära märgitud tööga.

Hugo Vaher

Skvotterid

ANNA HAAVA SKVOTTERITELE

I

See riistapuu ei kõlvanud mitte kuskile. Hõbedased klambrid, mis laternaposti kõrvale üksteise järel maha kukkusid, olid liiga pehmest materjalist, et end koos valge alt narmaks lõigatud A4-formaadis paberilehega termotöödeldud puidu sisse suruda lasta. „Korralik üliõpilane otsib kodu” seisis paberil. Puhusin silmile vajunud juuksed eest ja kobasin võtmeketti eemale lükates auklike kulunud teksade tagataskut. Seal pidid olema igaks juhuks kaasa võetud vanad head knopkad. „Rõhknaelad” oli kirjas pruunikat karva papist karbil. „Vanad head” sellepärast, et nende valmistamiseks oli metalli kulutatud heldelt ja ilmselt harva kasutuses olnuna lebasid need nagu uhiuues karbis mu vanavanemate kirjutuslaua sahtlis juba õige mitukümmend aastat. Kuni üleeilseni, mil ma need sealt kaasa haarasin.

Ühes käes klammerdaja, teises mõned prinditud paberilehed hoolikalt sõnastatud ja mitu korda üle kontrollitud korteri üürikuulutusega, seisin ma tänavaposti ees ja üritasin ühte teadaannetest sellele kinnitada. Siin ei saanud midagi juhuse hooleks jätta. Selles linnaosas elasid kirjaoskajad inimesed. See oli professorite linnajagu ja kui eesmärgiks oli neilt midagi saada, siis ei tohtinud endast matsi muljet jätta. Oli suvi. Palav päike oli õhtusse vajumas ja erkrohelised tammelehed värelesid kerges tuules, mis tõi leevendust ligi kolmekümnekraadisele päevakuumusele. Mu kergelt väljaveninud kaelusega musta värvi T-särk lotendas piki majadevahet uitava iili käes. Õhk lõhnas justkui leivasupi järele. Tehas tegi uut laari õlut. Mõte külmast vahutavast joogist kiirustas mind tagant. Hermanni rist, siis poeesine, siis veel mõned nähtavamad kohad ja võiski rattaga Jakobi mäest alla pubisse põrutada. Või siis lihtsalt grüünesse. Pirogovi. Surusin viimase metallnööbi rohekashallikasse tolmuga kaetud puuposti. Valmis!

Olin tulnud hommikuse rongiga Tallinnast. Keskkooli lõpust ei olnud palju aega möödas, kuid ma teadsin, et endale eluruumi hankimisega võisin olla juba hiljaks jäänud. Tudengite korterid hakkasid liikuma uute elanike kätte juba varakevadel. Ükski üürileandja ei soovinud raisata aega närvesöövale ootamisele. Ja need, kes juba kevadel endale ulualust otsisid, olid reeglina ka asjalikumad ja usaldusväärsemad üürilised kui need, kes elukoha hankimise viimasele minutile jätsid. Ometi püsis minus väike lootus, et tänavapostikuulutusi on vähe kasutatud, ja et leidub ka neid omanikke, kes arvutit ei kasuta, kuid kel pind üürileandmise järele sügeleb. Ma olin oma nõudmised kõrgele seadnud. Teadsin, et tegelikult on võimalik saada ka mõnusaid ja hubaseid kortereid, kui vaid viitsimist vaeva näha ja otsida. Kinnisvaraportaalidesse ma seetõttu oma nina ei toppinud. Peavarju leidmine oli neis küll lihtsaks tehtud, aga selle luksuse eest tuli maksta. Ma ei soovinud anda raha maaklerile paari näpuliigutuse eest. Küllap peavad ka nemad kuidagi elama, aga minu arvates oli tüüpiline tingimus – ühe kuu üür ette ja teine vahendustasuks – liig. Pealegi, miks peaksin mina kinni maksma üürileandja ostetud teenuse? Kui tema soovib leida üürnikku ja otsustab kasutada maaklerit tema leidmiseks, siis tasugu aga ise oma arved. Sama hästi oleks võinud mina panna kuulutuse portaali, et otsin korterit, ja lisada, et üürist võetakse maha maakler