Siia teid jätan

Jonathan Tropper

Judd Foxmanil on elu, mida ta alati arvas end elavat. Hea töökoht, armastav naine ja täiuslik maja eeslinnas. See tähendab, see kõik on seni, kuni ta tuleb koju ja leiab oma naise voodist koos oma ülemusega. Tõestamaks, et asjad võivad alati minna hullemaks, kutsutakse Judd lapsepõlvekoju – koos kõigi teiste äärmiselt mitte toimiva perekonna liikmetega –, et leinata äsja surnud isa. Seitse päeva kõik koos kodus, kus keegi ka varem omavahel läbi ei saanud…

Jonathan Tropper

Siia teid jätan

EMALE JA ISALE

TГ„NUAVALDUSED

Tänan teid:

Lizzie, sinu piiritu toetuse ja julgustuse eest. Spencer, Emma ja Alexa, kes mind üha hämmastavad ja inspireerivad. Simon Lipskar, kes pärast üheksat aastat ja viit romaani esindab mind endiselt kire, arukuse ja täpselt paraja annuse sõimuga. Minu toimetaja Ben Sevier, kes luges läbi terve hulga selle raamatu mustandeid ning pakkus igal sammul nutikaid arvamusi ja soovitusi, millest oli palju abi. Kassie Evashevski, Tobin Babst, Rebecca Ewing, Maja Nikolic ja Josh Getzler.

ESIMENE PEATГњKK

„Isa on surnud,” ütleb Wendy pikema jututa, nagu oleks seda ennegi juhtunud, nagu juhtuks seda iga päev. Tema käitumine, täielik häirimatus, isegi tragöödiaga silmitsi seistes, võib vahel tõsiselt närvidele käia.

„Ta suri kaks tundi tagasi.”

„Kuidas ema hakkama saab?”

„Ta on ju ema, tead isegi. Tahtis teada, kui palju jootraha koronerile jätta.”

Isegi ärritudes naeratan tahtmatult nagu alati meie perekonna patenteeritud võimetuse üle pöördeliste sündmuste ajal emotsioone välja näidata. Pole ainsatki siirust nõudvat olukorda, mida Foxmanite perekond ei suudaks meile geneetiliselt omase iroonia ja kõrvalepõiklemisega imekiiresti kahandada või moonutada. Me nöökame, torkame ja solvame sünnipäevade, pühade, pulmade ja haiguste ajalgi. Nüüd on isa surnud ja Wendy teravmeelitseb. See on isale paras, ta oli emotsioonide mahasurumise eesliinil tõeline teerajaja.

„Asi läheb veelgi paremaks,” jätkab Wendy.

„Paremaks? Jumal küll, Wendy, kas sa kuulad ka iseennast?”

„Olgu, see ei kõlanud just kõige paremini.”

„Arvad?”

„Ta tahab, et korraldaksime šiva.”

„Kes tahab?”

„Kellest me räägime?”

„Kellest me siis räägime? Isast! Kas isa tahab, et korraldaksime šiva?”

„Isa on surnud.”

Wendy ohkab, nagu oleks minu nürimeelsuse võpsikust läbitungimine tõsiselt kurnav. „Jah, nähtavasti on see selleks parim aeg.”

„Aga isa on ateist.”

„Isa oli ateist.”

„Kas sa tahad öelda, et ta leidis enne surma jumala?”

„Ei, ma ütlen, et ta on surnud ja sa peaksid sellele vastavalt grammatilisi aegu kasutama.”

Kui see kõlab, nagu oleksime kaks tundetut sitapead, siis tuleb see sellest, et sellisteks meid kasvatati. Kuid tegelikult olime juba mõnda aega leinanud, igaüks omal viisil, kord rohkem, kord vähem sestsaati, kui isa poolteist aastat tagasi diagnoosi sai. Isal valutas kõht, kuid ta ei kuulanud ema soovitusi arsti juurde minna ja eelistas selle asemel suurendada happealandajate kogust, mida ta oli juba aastaid tarvitanud. Ta torkas neid suhu nagu elupäästjaid, jättis tillukesi hõbepaberist ümbriseid kõikjale, kus käis, nii et vaibad sätendasid nagu märg sillutis. Siis muutus ta väljaheide punaseks.

„Su isa ei tunne ennast hästi,” ütles ema telefonis.

„Mu sitt on verine,” torises isa kusagil taustal. Viieteistkümne aasta jooksul pärast seda, kui olin kodust välja kolinud, ei vastanud isa kordagi telefonile. Alati rääkis ema, isa oli taustal, lisades vahel, kui talle sobis, vestlusele mõne märkuse. Nii olid lood ka silmast silma. Ema oli alati kesklaval. Temaga abiellumine oli nagu koori liikmeks saamine.

Kompuutertomograafi pildil õilmitsesid isa kaksteistsõrmiksoole seinal mustal taustal lilledena kasvajad. Isa legendaarse stoilisuse pärimusse lisandus nüüd fakt, et ta ravis metastaasidega maovähki terve aasta antatsiidiga. Muidugi tulid lõikused, kiiritus ja siis viimane keemiaravi, mis pidanu