Kui aju puhkab. Praktiline teejuht ajukahjustusega inimesele ja tema lähedastele

Kadri Mölder

Pärast õnnetust või haigust ajukahjustusega silmitsi seistes võib tunduda, et kõik on läbi ning endist elu enam tagasi ei saa. On tõsi, et ajukahjustusega inimese ja tema lähedaste jaoks muutub elu suurel määral, kuid see ei tähenda, piltlikult öeldes, et kindad on igaveseks varna riputatud. Teadlik taastumine, sihipärane tegutsemine, eneseusk ja lähedaste tugi aitab muuta väga palju. Vahel isegi sel määral, et kindad saab taas varnast võtta. Ajukahjustus ei ole lõpp. Pigem on see väljakutse, millega ühisel jõul on kergem hakkama saada. Sellel teel ongi antud raamat praktiliseks ja kogemustega teejuhiks.

Sissejuhatus

Kui sageli juurdled sa selle üle, kust tulevad mõtted, mida mõtled, sõnad, mida ütled, plaanid, mida teed, otsused, mida langetad. Miks sa liigud just nii, aga mitte teisiti? Miks teed asju ühel, aga mitte teisel moel, suhtled nii, nagu suhtled ja elad sedaviisi, nagu elad. Oma mõtteid, tegusid, käitumist ja valikuid hakkame analüüsima enamasti siis, kui miski meid selleks sunnib. Vahel mitte ainult meid, vaid ka meie lähedasi.

Ajukahjustus, olgu see siis tekkinud haiguse või trauma tagajärjel, on üks neist kubjastest mis sunnib inimest oma elu äärmise tähelepanuga üle vaatama ja vajalikul moel muutma. Enamasti tekib ajukahjustus ootamatult ja nagu keerulised olukorrad ikka, lööb segamini mitte ainult ajukahjustuse saanud inimese, vaid ka tema pereliikmete elu. Hirm, teadmatus ja segadus vahelduvad ootuse, lootuse ja rahuloluga. Tekib palju küsimusi ja ehmatusega võib selguda, et vastuseid pole. Kõik see, mis varem oli nii selge ja enesestmõistetav, on korraga kadunud. Mida mõelda, kuidas öelda, millega tegeleda, kuhu liikuda? Ja kui ise vastuseid ei tea, siis kes oskab aidata?

Sõltumata ajukahjustusest jääb inimene ikka ainulaadseks koos oma tugevate ja nõrkade külgedega, soovide, lootuste ja võimalustega. Kuid samas on ta muutunud ja peab iseennast ja oma võimeid uuesti tundma õppima. Lähedaste ja pereliikmete jaoks on see sageli raskemgi ülesanne, kui keegi enne nii oma on järsku võõras. Kuid sammhaaval ja üheskoos edasi liikudes, kasutades ära kõik, ka riigi poolt tagatud võimalused, saab elu taas rööbastele seada. Minevik ei kao kusagile, lihtsalt tulevik erineb sellest, mida kunagi sai ette kujutatud.

See raamat juhatab sind läbi kolme tõestisündinud loo rajale, kuhu keegi meist omal tahtel ei astuks. Aga kui ajukahjustusega elamine on sinu või su lähedase jaoks reaalsus, siis on hea teada, kuidas edasi minna. Selle raamatu kangelased Aivo, Henri ja Mihhail käivad kõik oma rada ja elul on neile veel palju pakkuda. Kolme peategelase ja nende lähedaste ning pereliikmete kogemustest on saanud õpetlikud teeviidad, mis aitavad kõiki saatusekaaslasi. Raamatu autori pikaaegne töökogemus ajukahjustusega inimestega seob need kolm lugu tervikuks ja võimaldab anda hulga praktilisi soovitusi.

Õppides ennast või lähedast uuesti tundma, võib elu ajukahjustusega olla tegus ja rõõmu täis. Ajukahjustus ei kao, kuid sellega elama õppides on võimalik hakkama saada, täita nii mõnigi suur unistus või olla lihtsalt õnnelik.

EessГµna

Alustasin tööd logopeedina Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses selle avamise nädalal märtsis 1996. Pärast seitset aastat töötamist tekkis mõte, ehk oleks aeg töökohta vahetada. Õnneks ma seda teha ei jõudnud, sest jäin kaheks aastaks lapsepuhkusele. Kui ma 2005. aasta sügisel Astangule tagasi jõudsin, oli esimest aastat alustanud tööd ajutraumaga inimeste jaoks loodud eelduskursus. Mina puutusin nendega kokku logopeeditöö kaudu ja sealt algas minu jaoks uus ja huvitav rada.

Esimese aasta järel hakkasin läbi viima rühmatunde, tegin individuaalset tööd ja nõustasin kõnerehabilitatsiooni vajajaid, lisaks olin toeks kursuse juhendajatele. Sain olla osaline muudatuste algatamisel, mis puudutasid keskuse tööd ajukahjustusega inimestega. Kahel viimasel aastal olen selle vald