Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid

Reeli Reinaus

Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas. Pea sama juhulikult satub nende teele salapärane naine, kes teeb neile ülesandeks välja uurida, kuidas kaovad Mustpeade majast maalid. Ülesanne pole aga sugugi kergete killast, kuna vastust küsida tuleb kummitustelt.

Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. Käesolev raamat on uue sarja esimene seiklus.

Reeli Reinaus

Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid

REBEKA JA GREGOR

JГµulupidu ei olnud veel kuigi kaua kestnud, aga juba oli Rebekal kohutavalt igav. TГјdruk kahetses, et ta oli isaga Гјldse kaasa tulnud, sest ta ei jГµudnud enam kuidagi neid pikki ja igavaid kГµnesid kuulata ning lubatud pidulauda ei paistnud ka veel kusagilt.

Rebeka vaatas korraks isa poole, kuid nähes, kui süvenenult too järjekordset kiidulaulu kuulas, ei ütelnud ta midagi, vaid puges vaikselt inimeste vahelt läbi.

Rebeka läks saalist välja. Ta teadis, et seda saali nimetati Olavi saaliks. Tüdruk uskus, et selles majas on veel teisigi huvitavaid kohti ning lootis, et sellest pole midagi, kui ta veidike ringi vaatab. Kindlasti osutub väike ringkäik saalis peetavatest kõnedest palju huvitavamaks.

Tüdruk lipsas garderoobist mööda ja jõudis hetk hiljem trepimademele. Nähes aga, et all fuajees parasjagu kedagi ei ole, ei astunud ta mitte mõned astmed alla, vaid lipsas hoopiski trepist üles. Trepp lõppes koridoriga, kus oli mitmeid uksi. Kuid tüdruk ei julgenud neid igaks juhuks siiski katsuda, vaid istus hoopiski trepi lähedusse ühte ukseorva maha, võttis taskust telefoni ja vaatas, kui paljud ta sõbrad on jõudnud juba Facebookis ta viimast fotot laikida.

Rebekal ei olnud aimugi, kas ta tegelikult üldse tohtis omapead selles majaosas olla. See meenus talle just hetkel, kui ta kuulis trepil liginevaid samme. Tüdruk tõstis pilgu telefonilt ja jäi ootama, kes nurga tagant välja ilmub, kuid tüdruku üllatuseks ei juhtunud midagi. Hetke pärast varem kuuldud heli kordus. Keegi oleks nagu mööda treppi üles tulnud ja seejärel seisatanud.

Rebekal hakkas natuke kõhe. Ta ei mõistnud, miks too, kes mööda treppi kõndinud oli, enam edasi ei tulnud. Või siis tagasi ei läinud.

„Ma ei karda,“ pomises tüdruk ja tõusis püsti. Varem või hiljem pidi ta oma peidupaigast ju nagunii lahkuma. Ta hingas sügavalt sisse ja piilus siis nurga taha. Seal ei olnud kedagi. See tundus kummaline, sest ometi oli ta ju nii selgesti samme kuulnud. Ja mitte üldse all fuajees, vaid just trepil. Kuid Rebeka ei juurelnud olukorra üle kaua, ta leidis, et äkki kostuvad helid nii vanas majas kuidagi teisiti ning hakkas tagasi alla minema. Kui ta trepile astus, vaatas ta mingil põhjusel tagasi.

Ja ahmis Гµhku.

Ta nägi täiesti selgesti, kuidas üks kapuutsiga mees tema selja taga läbi ruumi… hõljus?

Rebeka tõmbas käega üle silmade. See ei saanud ju olla päriselt? Tüdruk oli kuulnud, et inimesed võisid näljast hakata isegi nägemusi nägema. Ta oli viimati söönud küll alles hommikul, kuid ikkagi oli imelik, et see juba mõjuma hakkas. Igaks juhuks astus ta siiski kiiresti trepist alla. Rebeka lootis, et äkki on kõned sel igaval jõulupeol juba lõppenud ja tal on viimaks võimalus midagi hamba alla saada.

Kuid just natuke enne seda, kui Rebeka Olavi saali juurde tagasi pööras, kuulis ta jälle enda poole tulevaid samme. Tüdruk jäi kõheldes seisma.

Järgmisel hetkel seisis ta vastamisi ühe poisiga. Poiss tundus olevat Rebeka vanune või pisut vanem. Kuid mis peamine – poiss ei hõljunud.

„Ma just sind otsisingi,“ ütles poiss, olles mõne hetke Rebekat silmitsenud.

„Sa ei tunnegi ju mind. Kuidas sa mind otsida said?“ imestas tüdruk.

„Just nimelt sellepärast,“ lausus poiss. „Et sinuga tuttavaks saada. Minu nimi on muideks Gregor.“

„Rebeka,“ ütles Rebeka. Rohkem ei osanudki ta esimese hooga midagi rohkemat öelda. Kuid õnneks oskas Gregor.

„Tule, lähme saali,“ lausus poiss. „Lõpuks saab o