Mina olen surm

Mairi Laurik

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette. Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik

Mina olen surm

Uus linn, uus kool ja uus elu

„Mina olen Surm.” Roomet tõstis käe paberilt ja vaatas lauset. Ei! Sel moel ei saanud ta end uues koolis tutvustada. Väide oli küll tõene, kuid ühtlasi tekitanuks taas probleeme, millest tark inimene eemale hoidis. Kiiresti sodis Roomet sõnad maha, joonistas tekkinud värviläraka alla ühe surfari ja ohkas. Uus linn, uus kool ja uus elu. Kell oli seal maal, et tuli teele asuda.

Karge sügisõhk hingas Roometile näkku ja krae vahele, kui ta majauksest väljus ja kooli poole kõndis. Võrreldes Tallinna või Tartuga polnud Viljandi ju suur linn, kuid kodusest Lihulast siiski kordi suurem ja lärmakam. Inimesi oli siinsetel tänavatel enam kui kümme korda rohkem ning igaühe õla kohal nirises liivakell, mis vaikselt ja halastamatult tühjemaks voolas. Aeg ei peatunud kellegi jaoks, midagi tagasi keerata ei saanud ning ühel päeval kohtas iga inimene paratamatult hetke, mil viimane kübe läbi kella vajus. Nende hetkede jaoks oli sündinud Roomet. Lisaks temale liikus maailmas tõenäoliselt veel teisigi, keda Surmaks kutsuti, kuid siiani polnud Roomet neist ühtegi kohanud.

Niiske sügisöö järgne rõskus pakitses Roometi ninasõõrmeis, kui ta järveäärset teed mööda edasi astus. Esimesed külmad saabusid sel aastal kiirelt ja ootamatult juba augusti viimastel päevadel, püüdes vahtralehtedesse kogu maailmas leiduva punase värvi varud. Kased seisid vahtrate kõrval kahvatukollaste varjudena ja puistasid meeleheitest lehti maapinnale. Küllap oli puudelgi oma liivakell, mis nende eluiga mõõtis, mõtles Roomet endamisi, kuid puude elukulgu ta ei näinud. Ka loomade elukulgu Roomet ei tabanud. Ta ei teadnud, kas kass, kes ta silme ees teele jooksis, tegi oma elu viimase jooksu otse auto rataste alla või jõudis elusalt üle tee. Ta ei teadnud, kas õunapuu, mis liigohtralt vilju kandis, kurnas end talve eel liigselt või veab järgmise saagini välja.

Aga ta teadis, noogutas Roomet endamisi, et vana naine, kes tänavanurgal vastu jalutas, tiksus siin ilmas oma viimast talve. Tema eluliiv oli kellast juba peaaegu otsa saanud, kuigi kell ise näis uhke ja korralik. Roomet teadis ka, et keskealine mees, kes kioski ees suitsu tõmbas, mängis tulega, eluga, elutulega. Mehe kell oli auklik ja liiv nirises lisaks tavapärasele klaasist kanalile välja ka korpusesse tekkinud pragudest. Alkohol? Roomet vaatas korraks meest terasemalt, kuid raputas siis pead. Polnud võimalik täpselt kindlaks teha, milliseid liigseid riske mees iga päev võttis, kuid tõsi oli see, et kui ta nii jätkab, pole tema elul enam kuigi pikka püsimist. Peagi tuleb päev, mil mees kukub ning kui tal siis hästi läheb, satub Roomet või mõni temasarnane mehe lähedale, et öelda saladuslikud viimased sõnad moel, nagu mees neid ootab ja mõistab.

Väike tüdruk, kes Roometi eest läbi jalutas, oli aga hoopis teistsugune. Tüdruku kell oli pilgeni liiva täis ning klaasanumal, mis seda hoidis, polnud veel ainsatki kriimu. Roomet naeratas, kuid manitses end seejärel kiiresti korrale. Polnud tema töö neisse kiinduda! Polnud tema kohustus ega isegi mitte õigus neid liiga sooja pilguga vaadata, sest selle tulemusena said kõik haiget.

„Tere tulemast V