Papagoi piprapuu otsas

Chris Stewart

Genesise asutaja Chris Stewarti „Üle sidrunite” (eesti k 2013) jutustas humoorika loo tema kolimisest kaugesse mägitallu Las Alpujarrases Lõuna-Granadas Hispaanias. „Papagoi puu otsas” kirjeldab Chrisi, Ana ja nende tütre Chloë elu kolm aastat hiljem, kus nad üritavad toime tulla nende koju sattunud inimvihkajast papagoi, Hispaania koolielu, armunud naabrite, ukse taha ilmunud ajakirjanike ja šokiga, et neile niivõrd armsat orgu võib jälle ähvardada oht tammi tõttu vee alla kaduda.

Chris Stewart

Papagoi piprapuu otsas

TГ„NUSГ•NAD

Selle raamatu eest on tänada mitmeid inimesi. Sooviksin öelda aitäh meie naabritele ja sõpradele orus – Matiasele ja Ansile, Bernardole ja Elsile, Cathyle ja Johnile, Manolole, Trevile, Joanile ja Patrickule; Fernarndole ja Jesusele Nevadensisest ilusa emajuurefoto eest; Staffan Svenssonile Rootsi viidete ja põdra pildiga teemärgifotode eest; Pilar Vazquezele Hispaania viidete eest; Carole’ile ja Fionale järjekordsete fotode, trükkimise ja mulle õeks olemise eest; ja üle kõige, kannatlikkuse ja peaosaliseks olemise eest neil lehekülgedel, minu südamlikud abrazo’d[1 - kallistused – Tõlkija märkus.] Anale ja Chloële.

Taas kord on minu kirjastajad Sort Of Booksist olnud selle teose südames ja ma tänan Mark Ellinghami ning eelkõige Natania Janszi, kes on käsikirjal juba esimestest sammudest silma peal hoidnud ning seda toimetanud.

SORT OF BOOKS JA CHRIS TÄNAVAD PETER DYERIT KAUNI kaanekujunduse ja väljaspool tööaega töötatud tundide eest; Gig Binderit kõigi täiuslikult ajastatud pildistamiste eest; Henry Ilesi nende lehekülgede kujunduse eest; Gabi Papet autori foto eest; Anne Hegertyt korrektuuri lugemise eest; Liz Stathamit, Lucy Greeni, Lance Chinniani ja Mark Barrow’d, et Penguinis asju ajasite; ning kogu pingutuse ja toe eest sidrunitega – Becky Shaw, Sara Jane Hall, Shaun Snow, John Duhigg; võrreldamatut Penguini agentuuri korduste eest ja paljusid raamatumüüjaid, kelleta …

SГњNDMUSED, KOHAD JA ISIKUD ON KГ•IK TГ•ELISED, ENT nende kaitseks olen muutnud mГµningaid nimesid ja detaile.

ÜLE JÄÄ

OLI HILISÖÖ JA MA OLIN SÕITNUD KUUS PIKKA TUNDI mööda jäist lumevallidega ääristatud teed Põhja-Rootsi lumiste metsade vahel. Küürutasin kangelt rooli kohal ja põrnitsesin läbi haleda valgusvihu üksluiseid mände ja lund. Üks esituledest oli juba hinge heitnud, hääbunud tulutus lahingus jää ja kahekümne viie külmakraadiga, ning peale tema kaaslase jõuetu kuma ja armatuuri roheka valguse oli kõik lõputult pime. Juba üle tunni polnud minust ükski auto mööda sõitnud ning metsas ei paistnud mitte üht tulukest. Maapiirkondade rootslastel on kena tava tuli ööseks aknale jätta, et mööduvat reisimeest rõõmustada, ent kilomeetrite viisi oli mu kaaslaseks olnud vaid sügavmust tähistaevas ja lõõskav külm. Kössitades renditud Volvo läppunud soojuses, tundsin, et olen inimestest kaugemal kui kunagi võimalikuks pidasin.

Raadiost polnud ka suurt tolku. Ainus jaam, millele pihta sain, paistis kogu täiega olevat pühendatud akordionitel ja viiulitel esitatud tantsuviisidele – sedasorti tagasihoidlikku tralli võinuks ehk oodata mõne populaarse koera matustel. Minule tundus see pisut masendav. Selle asemel ja et end üleval hoida, asusin hoolega harjutama mandariini keelt, mida olin juba aastaid üritanud selgeks saada. Lugeda endamisi valjusti yi, er, san, si, wu on päris hea viis hääldusele pihta saada ning samuti aitas see unustada, kui väga üksikuna end tundsin. Iga kord, kui olin nii nii umbes sajani jõudnud, rändasin mõtteis taas oma koju Hispaaniasse – päike apelsini- ja sidrunipuude astanguil, Ana, minu abikaasa, ja mina murul lebamas ja läbi lehtede kissitamas, meie tütar Chloë samal ajal koerale tokke pildumas – ja koduigatsus andis endast torkega märku ning ma alustasin otsast: yi, er, san, si, wu …

Kui olin loetlemisega kolmandat korda kuuekГјmneni jГµudnud, hakkas auto mootor jupsima. Iga mГµne minuti tagant sigines selle Гјhtla