Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Arvo Valton

„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud… Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Scenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.“ Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika” On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõjaraskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt. Raamat on haarav lugemine nii noortele kui ka vanadele.

Arvo Valton

Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Jvo Г¤rkas selle peale, et tundis Гµrna silitust oma habetunud pГµsel.

Ta ei teinud silmi lahti, tahtis kauem nautida hellitust. Tema, kГµigi teada karm sГµdalane.

Ivo teadis, kelle käsi see oli. Vaid Pääsu sai see olla. Ivo silme eest jooksid läbi sündmused, kuis ta oli pälvinud selle kauni talutütre armastuse.

Esimene kohtumine oli toimunud pisut enam kui aasta tagasi, tema retke ajal Läänemaale.

Siis tal ei olnud veel neljasada meest, vaid hoopis vähem. Raad oli küll neid juba pooleldi oma sõjasalgaks määranud ja pisut ka sõjavarustust andnud, kuid mitte palka või toiduaineid eraldanud.

Tallinn oli täis sinna põgenenud talurahvast, neid olid täis kõik sarad ja muud abihooned, nad pidid oma ninaesise eest ise hoolitsema. Aga tööd-teenistust leidus vähestele. Kraam, mis kellelgi oli õnnestunud kaasa võtta, oli kiiresti kahanenud. Paljudel aga polnud midagi võtta, sest põgeneti paljaks riisutud taludest või koguni ahervaremete juurest. Taluhoonete mahapõletamist ja karja äraajamist nägid metsa pagenud põliselanikud heal juhul vaid pealt.

Kuigi raad oli Ivo sõjasalga tunnistanud Tallinna kaitsjaks, ei eraldatud sellele, nagu öeldud, mingilgi määral toidumoona linna varudest, vaid nad pidid seda ise endale hankima.

Aga kust mujalt oli seda vГµtta kui veel rГјГјstamata taludest ja mГµisatest vГµi siis vaenlase vooridest, mis olid riisunud neidsamu talusid ja mГµisaid. Ligi kakskГјmmend aastat kestnud pidev sГµda oli tГјhjaks teinud nii talud kui mГµisad ja ega venelastegi voorides olnud kodumaalt kaasa toodud varu.

Seega olid Ivo mehed sunnitud liikuma väiksemate salkadena mööda maad, mille olid selleks ajaks peaaegu täielikult hõivanud vene väed ja kus nende ametnikud istusid kindlustes ning jagasid laiali koormiste nõudeid kõigile, kes veel hinges püsis ja oma maad haris.

Niisiis juhtus pahatihti sedagi, et Ivo mehed riisusid oma rahvast, enda taolisi talupoegi, kellelt veel midagi võtta oli. Ivo ja ta mehed vaigistasid oma süümet ehk sellega, et nad ei võtnud viimast, vaid jätsid ka riisutavatele eluks vajaliku pisku. Veel õigustasid nad end sellega, et paljudele vallutatud alade talupoegadele olid vene võimud viimasel ajal jaganud turbekirju ja sellega tunnistanud neid täielikult oma alamateks. Vahest olid mõnedki nendest aru saanud, et kui talumehelt viimane ära võtta ja ta pere näljasurmale määrata, kui aina tappa ja põletada, siis jääb maa täiesti tühjaks ning ei vägede ega kirjutajate tarbeks ole kusagilt enam midagi võtta.

Niigi oli ligi kolmveerand Eestimaast ja Liivimaast inimtühi, talud inimesteta, mõisad võõrandatud, metsad täis jooksikuid ja röövleid.

Rootslaste valduses oli veel vaid Tallinn ning siia oli pagenud suur hulk rüüstatud alade rahvast, eriti Harjumaalt ja Läänemaalt, aga ka Virumaalt ja Järvamaalt, ja nende talud ning haritav maa olid maha jäetud. Nooremad mehed Tallinna kogunenud talumeestest tulid meelsasti Ivo salka.